Väliseestlus võrdlevas raamistikus
Nii pani Iirimaa kartulikatk 150 aasta eest poole rahvast surema või välja rändama. Kui kodumaal on talutav olukord, siis võib ikkagi lahkuda lootuses, et mujal on veelgi parem. Nii arvas vist enamik eurooplasi, kes siirdusid sajandite jooksul Ameerikasse, ja küllap ka enamik eestlasi, kes läksid 150–100 aasta eest ida ja kagu poole. Vallalised noored võivad minna ka seikluslustist, osalt mõttega kunagi naasta, millele aga armastus või varandus võib piiranguid seada. Teeb ka vahet, kui kaugele minnakse. Kanada ja Kaukaasia on hoopis lõplikum kui Rootsi soomlastele või Peterburi eestlastele.
On lahkutud ka poliitilist laadi põhjusil. Võidakse tunda hirmu kodumaise või välismaise võimu ees, olgu see tagantjärele tarkuse valguses õigustatud või mitte. Võim ise võib olla kitsas diktatuurikamp või demokraatlik enamus. Rootsi võimu laienedes eelistas suur osa karjalasi siirduda Venemaale Tveri-Valdai kanti, selmet jääda luterliku valitsuse alla. USA iseseisvudes siirdus oma 100 000 nn lojalisti Kanadasse, et jääda Briti võimu alla.
Võimud on ka inimesi vastu tahtmist kuhugi mujale viinud, nagu Moskva Nõukogude-variandi küüditamised Ukrainast, Eestist ja mujalt. Teinekord on nad inimesi lihtsalt välja ajanud või hirmutanud, kas peamiselt surema (nagu armeenlased Türgist) või peamiselt elama (nagu maurid Hispaaniast, sudeedisakslased Tšehhoslovakkiast ja palestiinlased Iisraeli loomisel).
Kuidas püsitakse
Mõned lahkujad loodavad naasta, mõned mitte. Need, kes tegelikult naasevad, pole alati need, kes seda lootsid või soovisid. Mida ootasid Iiri kartulikatku eest põgenejad ookeani ületades? Mida mõtlesid maurid teel Grenadast Marokosse? Kindlasti oli eri inimestel samas olukorras erinevaid kavatsusi ja lootusi.
Tihti katsuvad kodumaalt lahkunud muudatuse ränkust mahendada, koondudes omasugustega, nii et keel, usk ja kombed üleni ei muutuks. Poolakad asuvad Ameerikas teatavaisse linnaosadesse. Eestlased koonduvad Siberis eesti või vähemalt laiemalt luteri küladesse, alguses Uus-Meremaale sattunult asuvad üle Torontosse. Katsutakse luua Uus-Inglismaa, Uus-Livoonia... Piiratud massi puhul see üldiselt ei õnnestu, eriti kui koos hoiab rühma keel. Karjalasi oli saja aasta eest Tveri kandis rohkem kui Karjalas, kuid nad olid haavatavamad. Mõned rühmad peavad sajandeid vastu, kuid tihti kaob keel kolmandas sugupõlves. Usk ja toidukombed peavad vastu keelest kauem, kui see on, mis rühma seesmiselt liidab ja väljastpoolt eristab.
Milline on väljarännu mõju
Mida tähendavad sellised ajutised rühmad oma sünni- või surmamaa ajaloo, kultuuri või poliitika jaoks? Mida Hispaania mauride siirdega kaotas või Maroko võitis, seda ei märka eriti kumbki maa. Kas Kanada jaoks tegi vahet, kuhu kanti tuli rohkem ukrainlasi ja kuhu soomlasi? Või kas Soomele tegi vahet, kui palju ja kuhu välja rännati? Kas on kummaltki poolt põhjust korraldada seminare välissoomlaste teemal, näiteks Toronto või Helsingi ülikoolis, välja arvatud kitsale ajaloo- või etnograafiahuviliste ringile?
Osa idakarjala rahvusteadlikust eliidist põgenes 1920 Soome lootuses, et see on ajutine poliitiline pagulus, kuid varsti ilmnes, et siire on püsiv ja Karjalale kasutu. See hoopis nõrgestas vastupanu venestamisele – ent veelgi pikemas tagasivaates poleks ka kojujäämine suutnud tulemuses vahet teha.
Iiri väljaränd tegi vahet. Väljaränd 150 aasta eest leevendas demograafilist ülekoormust. Muidu oleks rohkem inimesi nälga surnud. Vabanemisliikumise ajal saja aasta eest tegid välisiirlased olulist vahet, saates raha ja aktiviste ning mõjutades asukohamaa hoiakuid. Hiljem muutus panus vaieldavamaks. Terroristlikud äärmusrühmad võitlesid edasi suuresti just USA iirlaste toel, sellal kui koduiirlased olid hakanud selle taktika viljatust juba omal nahal kogema. Kaugelt on ju kergem räusata. Mõju aga avaldasid välisiirlased kahtlemata.
Kas väliseestlased on märgatavat mõju avaldanud? Mõju asukohamaades ma eriti ei märka. Väljaränd itta mõjutas Eestit mitmel korral. Osa tööjõu lahkumine kahekordistas 120 aasta eest palku Eestis, räägib Aadu Must. Petrogradi eestlaste meele-avaldus 1917 sundis Ajutist Valitsust andma Eestile autonoomia. Venemaa-eestlased ning -lätlased varustasid Eestit ning Lätit Käbini-Vaino ja Pelše-Pugo haldusega – variant, mis Leedus polnud nii hästi saadaval. Küüditamised ja muu sundmigratsioon itta 1940–60 tegid ruumi kolonistidele mujalt.
Kuidas on aga lugu suure läände põgenemisega 1940-ndail? Kas ja kuidas mõjutasid need pagulased Eesti kulgu? Enne on vaja täpsustada see, millega alustasin: miks lahkuti kodumaalt?
Põgene, vaba laps!
“Emigreeru, vaba laps, see on ainus võimalus!” Kui see kõlab viltuselt, siis sellepärast, et ongi seda. “Põgene, vaba laps!” – nii laulavad “Viimse reliikvia” tähistel mu nooremad kaaslased Tartus ning Metsaülikoolis. Põgenemisel ja emigreerumisel on vaks vahet. Emigreerutakse, olles võimalusi kaalunud ning sammu pikalt ette valmistanud. Põgenetakse seevastu ülepeakaela alles siis, kui selles nähakse ainust võimalust. Kui kõheldakse, jäädakse koju.
Sügisel 1944 ei põgenetud kodumaalt. Põgeneti Siberi eest. Küüditatud lähedasi oli kõigil põgenejail. Mõtteline Eesti pole veel päris vaba, kuni elab edasi kaks N Liidu propaganda poolt vales tähenduses sisse söödetud sõna: “represseeritud” ja “emigreerunud”.
Repression – selle prantsuse-inglise sõna vasteks annab Silveti sõnaraamat “mahasurumine, summutamine, surveavaldus”. Kas tõesti saab mahendada pelgaks “surveavalduseks” vangistamist, kodudest välja kiskumist, tuhandete kilomeetrite kaugusele vedamist, surnuks näljutamist, piinamist, mõrvamist? Aga just sellise mulje jätame välismaalastele, kui võõrkeelde tõlkides tarvitame seda N Liidu võltsilt mahendavat propagandasõna. Sama mulje võib jääda ka järgmisele sugupõlvele – kodumaal ja eesti keeles. On aeg nimetada kommunismi Vene variandi ohvreid terrori ohvreiks, mitte “survealusteks”.
Emigratsioon on väljaränd. Silme ette kerkib pilt, kuidas tehakse plaane kodumaalt lahkumiseks, leitakse töökoht võõrsil, saadakse sisserännuluba, pannakse suurem pagas transporti, müüakse maha üleliigne vara ja reisitakse magamisvagunis, laevakajutis või lennukis. Sest nii soovitakse teha. Hoopis vastupidi juhtusid asjad sügisel 1944. Ei soovitud minna. Ei olnud nädalaid ega päevigi, et pakkida hädavajalik-juhuslik ja jätta kõik muu sinnapaika. Ei teatud, mis liiklusvahendiga minna. Ei teatud, kuhu minnakse, mida tegema, mis keeles. Teati vaid, mille eest põgeneti. Korraliseks “emigreerumiseks” võib seda mahendada ainult tollesama okupatsioonivõimu propaganda.
Eestis on neid, kellele sõjaaegne siire läände paistab ekslikult rikka rahva korralise väljarännuna, seda kahel põhjusel. Üks on N Liidu propaganda. Teine on see, et kui aastakümneid hiljem väliseestlastega kokku puututi, oli enamik neist üsna heal järjel, eriti võrreldes eluga Nõukogude Eestis. Võis paista, et nii oli see neil kohe kodumaalt lahkudes. Vahepealsed vintsutused ja endi pingeline üles töötamine – see polnud enam nähtav.
Kes nad olid põgenemise eel? Äsja ilmunud ja Tiina Kirsi toimetatud mälestuste valimis “Rändlindude pesad” on trammikonduktor, tõlk, ajakirjanik, sadamakai tööline, arst, paar kooliõpetajat, apteekrit või talupere liiget. Üldiselt keskklass, mitte rikas rahvas – need olid juba küüditatud. Ei lahkutud kergekäeliselt – sellest see tung viimasel hetkel. Kõhklust oli palju. Oli neidki, kes tahtnuks jääda, ent sattusid või viidi võõrsile. Samavõrra kui sõja lõpuks läände pääsenuid oli neid, kes katsusid lahkuda, kuid ei saanud – või hukkusid teel, jäid Saksamaa Vene tsooni ja saadeti tagasi koju või edasi Siberisse.
Enamasti lahkuti septembris 1944 kas Saksamaa kanti või Rootsi. Rootsist rännati tihti ja Saksamaalt peaaegu alati edasi ookeani taha. Nälg ja kaasnevad haigused lõppesid aasta-kahe järel, ebakindlus aga kestis. Kui mitmes tosinas paigas oma kompse vähemalt paar nädalat hoiti, kes seda suudab lugeda! Õige mitmed on enam kui aasta oma elust elanud neljal eri maal. Tihti hingitseti kuus kuni kaksteist aastat kohvritel, enne kui kujunes mingi pidevam asukoht, kus sai hakata uut elu üles ehitama. Alles siis saadi tihti ka selgeks, mis keelt selleks tuleb omandada. Alles siis poldud enam põgenikud. Oldi edasi poliitilised pagulased.
“Põgene, vaba laps!” Kas see oli ikka ainus võimalus? Kas oli valik ainult läände põgenemise ja itta küüditamise vahel? Kas oli hirm liialdatud? Tagantjärele teame, et naasev okupatsioonivõim viis “ainult” umbes 5–10% rahvast kodudest välja. Kuid ajalugu võinuks minna ka teisiti. Teame, et võimur kaalus kõigi ukrainlaste küüditamist, ainult loomavaguneid ei piisanud. Eestis hoidis teda tagasi ka see, et eesti kultuuri polnud tal võimalik täiesti hävitada, sest pagulaskultuur püsis. 1950-ndate alguses ilmus paguluses rohkem ilukirjandust kui Nõukogude Eestis.
Valik-eestlased
Kuidas tundub elada poliitilise pagulasena, kodumaast äralõigatult? Osa läände jõudnuid ei valinudki jääda eestlasiks ega valinud osa nende järglasi saada eestlasiks. Paljudel, kes tegid valiku eestluse kasuks, ei õnnestunud siiski luua eesti kodu. Armastus võistleb rahvustundega. Tean omast käest. Katsuge kujutella, kuidas olla lapsest peale Eestist ära lõigatud ja ometi eesti keel säilitada! Katsuge paljude omavanuste hulgast üles leida see harv eestlane abikaasaks! Katsuge lastega eesti kodukeel säilitada, kui tänaval, koolis ja teleris on teine keel! See teine keel, mida ise kah varsti valdad sama hästi kui eesti keelt ja millest täiesti piisab, et hästi ära elada.
Katsuge end kujutella eestlasena omaenda valikul, kui ise olete elanud eestlasena paratamatult, sest nii määras mitte ainult kodu, vaid ka tänav ja kool! See kujutlus õnnestub vist ainult neil, kes ise kah ära on olnud – näiteks Siberis. Sest mida suudab kala kujutleda ellujäämisest kuival?
Eesti vabanemisega said poliitilistest pagulastest lihtsalt väliseestlased. See tõi esile segasuse identiteedis, mida mõneti saab võrrelda venekeelsete omaga Eestis. Nondel on küsimus: ”Kui siin on nüüd Eesti Vabariik, siis ei ole ma enam N Liidu kodanik, aga mitte ka eestlane. Kes ma siis olen?” Endiste pagulaste küsimus on: “Kui Eesti on vaba, siis ei ole ma enam poliitiline pagulane, aga Eestisse siirduda ma ka ei suuda. Kes ma siis olen?” Vähem kui tuhat endist pagulast on pärast vabanemist Eestisse asunud. Suhteliselt paljud neist on nooremad, juba paguluses sündinud. Ehk on hõlpsam noort puud ümber istutada kui vana puud teist korda välja juurida.
Suure põgenemise tähendus
Kuidas mõjutasid pagulased Eesti kulgu? Põgenemisel läände oli teadagi demograafiline ühisjoon küüditamistega itta: mõlemad võtsid Eestilt ära inimesi ajal, mil neist oli niigi puudus. Läänes oli aga ka võimalus suud lahti teha. Pagulaskultuuri olemas-olu andis kõige raskemail ajul rohkem hingamisruumi kultuurile kodus. Aastakümnete selgitustöö lisas välissuhteid ja toetust laulva revolutsiooni ajal.
Kas olnuks parem, kui vähem või veelgi rohkem oleks läände põgenenud? Tegelik arv oli ehk üsna optimaalne. Palju vähemaga polnuks kriitilist massi, et hoida kultuuri ja teha selgitustööd. Märksa rohkemat polnud aga selleks hädasti vaja, nii et lisanduv kasu poleks üle kaalunud kaotust rahvuskehale kodus. Nii et neis hulludes oludes läks isegi hästi.
