Väljaöeldud väljaütlemised ja sisseöeldud sisseütlemised

Kommentaar

Sõnu, mida me kõneldes ja kirjutades iga päev kasutame, saab liigitada mitmeti. Keeleinimesed eristavad ka tühisõnu – sõnu, millel pole ei sisu ega tähendust.

Selles mõttes käituvad sõnad nagu elusolendid: mõni neist paneb ennast maksma, ise õieti midagi olematagi, ja trügib tagaplaanile teised, kellel on küll õigus, kuid vähem söakust. Mõni jälle laiendab oma ala naabrite arvel, võttes sõna nendegi nimel. Tuleb aga ette ka sõnu, mis oma mõtet looritavad.

Hiljaaegu, kui Rein Langist sai välisminister, tehti kirjutistes ja saadetes juttu ka tema väljaütlemistest, mis igaühele ei näinud meeldivat ja olid pannud ühe või teise mõjuka isiku vimma kandma. Ministrikoha kätte saanud, pidas Lang ise vajalikuks rõhutada, et ta suudab jälgida, mida välja ütleb. Tähenärija küsiks ehk seepeale: kui räägitakse väljaütlemistest, siis mis on sisseütlemised – äkki sisemonoloog? Kui tõsisemalt mõelda, siis jäigi selgusetuks, mida väljaütlemised ja välja ütlema pidid antud seoses tähendama. Kõnelejad ja kirjutajad näisid suurepäraselt teadvat, millele nad vihjavad, aga mida pidid arvama kõrvalseisjad? Kas antud juhul mõeldi oma mõtete liiga otseselt väljendamist, kellelegi halvasti ütlemist või seda, mille kohta vanemad inimesed lastelt küsivad: “Kas sa selle suuga sööd ka?“

Kui küsisin väljendi välja ütlema tähendust keeleinstituudi keelenõutelefonilt, ütles seal parajasti vastamisvoorus olev Peeter Päll, et välja ütlema on samastatav millegi väljaprahvatamisega – niisiis ei tohiks see olla iga tavaline ütlus, vaid peaks seostuma tugevamate emotsioonidega. Igapäevaelus kohtame aga sageli lauseid nagu: “Meil on küll erimeelsusi, kuid need on ületatavad,” ütles ta välja oma isikliku arvamuse.“ Siin piisaks väljaütlemise asemel lihtsalt ütlemisest või väljendamisest.

Tähetund tuleb ja läheb

Kui tähelepanelikult jälgida, siis leiab ebamäärase sisuga või lausa sisuta sõnu keelekasutusest omajagu ning neil on kombeks levida kampaaniakorras ja moehoogudena. Näiteks sageli kasutatav reeglina, mille asemel “Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“ soovitab kasutada: üldiselt, üldjuhul, harilikult, tavaliselt, enamasti.

Tühisõnade sündi ja saatust võib mõjutada ka poliitika. BreĻnevi stagnaajal hakati nõukogude elu üha paremaks muutmise tähenduses levitama uudissõna parendama. Nüüd on selle tähetund möödas ja ÕS ütleb: “Sageli saab asendada sõnaga parandama.“