Maailmamajanduse tulevik hakkab suuresti sõltuma sellest, kas USA president Barack Obama algatab ulatusliku ja sidusa abinõude paketi, ning sellest, kui edukalt ta need meetmed täide viib. Sama tähtis on, kuidas vastavad hiinlased, eurooplased ja teised olulised tegijad. Juhul kui tekib hea rahvusvaheline koostöö, võib maailmamajandus 2009. aasta lõpuks hakata sügavast august välja ronima. Kui mitte, seisame silmitsi palju pikema majandusliku ja poliitilise korratuse ning allakäigu perioodiga.

Pole olemas moodust majandusliku tasakaalu taastamiseks ühe käeliigutusega. Selle asemel tuleb majandus esmalt raha täis pumbata, et korvata krediidikollaps; seejärel, kui laenud hakkavad taas liikuma, tuleb likviidsust süsteemist ära juhtida pea sama kiiresti, kui seda sinna süstiti. See teine operatsioon saab olema nii poliitiliselt kui ka tehniliselt keerukam kui esimene: raha välja anda on palju kergem kui tagasi võtta. Seda enam on oluline, et stiimulite paketid suunataks suhteliselt tootlikesse investeeringutesse.

Katse Ameerika majandus raha täis pumbata satub raskustesse kahel rindel: vahetuskurss ja intressimäärad. Dollar sattus surve alla praeguse finantskriisi alguses, kuid taastus tugevalt kriisi süvenedes.

Asjaolu, et Saksamaa ja Euroopa Keskpanga arvamus maailmamajanduse ees seisvatest probleemidest on muust maailmast erinev, põhjustab laiu liikumisi vahetuskurssides ning pidurdab majanduse taastumist. Euroopa Keskpank tegutseb asümmeetriliste suuniste järgi: põhikirjaliselt on ta kohustatud muret tundma vaid hinnastabiilsuse säilitamise, mitte täistööhõive pärast. Saksamaal elab endiselt mälestus Weimari vabariigi ohjeldamatust inflatsioonist, mis oli natsireÏiimi eelmäng. Mõlemad sõdivad fiskaalse vastutustundetuse ja piiramatu rahaloome vastu.

See peaks soosima eurot kui väärtuse hoidjat, ent Euroopa sisemised pinged toimivad vastassuunas. Tõsiasi, et üleeuroopalist pangandussüsteemi kaitse mehhanismi pole ja iga riik peab ise tegutsema, tekitab kahtlusi Euroopa riikide võimes seda teha. Kas Iirimaa võlg on piisavalt hea? Ja kas Euroopa Keskpank saab aktsepteerida Kreeka valitsuse teatud piire ületavat võlga kui tagatist? Maastrichti lepingu alused vanguvad ning lisaks on Suurbritannia ja ·veits raskustes oma väljakasvanud pankade kaitsmisega.

Kui riiklikud regulaatorid püüavad kaitsta omamaiseid panku, võivad nad kahjustada teiste riikide pangandussüsteemi. Näiteks tegutsevad Austria ja Itaalia pangad tugevalt Ida-Euroopas; Royal Bank of Scotland, mille enamusosalus kuulub nüüd Briti valitsusele, ajab suuremalt jaolt äri välismaal, samas kui olulist osa Suurbritannia kinnisvaraturust finantseerivad välismaa pangad. Viimaks peavad eri riiklikud võimustruktuurid üksteist kaitsma, kuid neid sunnib selleks vaid ühine hädaoht.

Rikkuse omajad võivad üha enam otsida turvalisust jeenis ja kullas, ent võivad põrgata võimude vastupanule – ennemini küll jeeni kui kulla puhul. Ja lisaks tekib vägikaikavedu nende vahel, kes otsivad turvalisust, ja nende vahel, kel on vaja oma reserve kasutada äritegevuse päästmiseks. Koos kõigi nende töös olevate vastuoluliste jõududega võime oodata suuri valuutakursside kõikumisi.

Deflatsioonilõksust väljumine

Deflatsioonilõksust väljumise teeks on esmalt inflatsiooni esilekutsumine ja siis selle vähendamine. See on keerukas operatsioon, mille õnnestumine pole kaugeltki kindel. Niipea kui majanduslik aktiivsus USA-s taas elustub, peaksid valitsuse võlakirjade intressid üles sööstma; selle ootuses muutub tulukõver tõenäoliselt järsemaks. Nii või teisiti kägistaks pikaajaliste intressimäärade tõus taastumise. Väljavaade, et suurelt kasvanud rahapakkumine muutub inflatsiooniks, viib tõenäoliselt stagflatsiooniperioodi. See oleks siiski soovitatav, sest väldiks pikemat depressiooni.

Sellel, mida teeb Hiina, on maailmamajanduse tulevikule peaaegu sama palju mõju kui president Obamal ja Hiina-USA suhetest saavad maailma kõige tähtsamad kahepoolsed suhted. Hiinal on tohutu huvi maailmamajanduse hea käekäigu vastu. Obama võib toetuda sellele asjaolule rahvusvahelise finantssüsteemi ümberkorraldamisel, kuid mõlemalt poolelt nõuab see suurt taktitunnet ja ettenägelikkust.

Uue ülemaailmse jõu esilekerkimine on ohtlik protsess. Kahel korral on see viinud maailmasõjani, milles esilekerkinud jõud sai lüüa. Hiina peab enese vastuvõetavaks tegemiseks seniselt teelt kõrvale astuma, juhul kui ta soovib, et teda aktsepteeritaks maailma ühe liidrina.

Naftat tootvad riigid on kogenud õnne äkilist ärapöördumist. Nende eelarveülejäägid on muutunud  defitsiidiks ning nende riiklikud investeerimisfondid ja välisvaluutareservid on kandnud suuri kaotusi. Pärsia lahe äärsed riigid on saanud tugeva löögi, sest nende erasektor, sealhulgas mõned pangad, olid võtnud enesele liiga suuri kohustusi.

Vladimir Putini ajal on Venemaa juhtivaks ideoloogiaks saanud natsionalism. Kreml kasutab nüüd oma kontrolli loodusvarade üle selleks, et taastada Venemaa  kui poliitilise jõukeskuse positsiooni, rikastada valitsejaid ja tagada nende kontrolli Venemaa üle, ning ära osta ja allutada lähiriikide valitsejad. Erinevad eesmärgid tugevdavad vastastikku teineteist; koos moodustavad need uue korra – võltsdemokraatia, mis on rajatud naftapatronaaÏile.

Putini reÏiimis on majanduslik võim koondunud kahe rühma kätte: need, kellel on varasid, ja need, kes viilutavad rahavooge. Üldiselt on esimene rühm haritum ja rohkem läänele orienteeritud: oma raha ja lapsi hoitakse välismaal. Teine rühm kasutab riigi piiramatut võimu otsesemalt ära. Esimest rühma laastas finantskriis; teine jäi suhteliselt vigastamata. Kriis tugevdas riigi meelevaldset võimu, sest suur osa ametlikest välisvaluuta reservidest kulutati esimese rühma varade väljaostuks või taasomandamiseks.

Ajal, kui majanduslik väljavaade halveneb ja Putini reÏiim ei suuda enam täita inimeste majanduslikke ootusi, toetub ta tõenäoliselt veelgi aktiivsemalt riigi suvavõimule. Lõppude lõpuks, Kremlis pole mitte Nõukogude aja ettevaatlikud bürokraadid, vaid õnnekütid, kes olid valmis võtma riske, jõudmaks sinna, kus nad praegu on. See võib vormuda ka sõjalisteks avantüürideks välismaal ja riigisisesteks repressioonideks.

Euroopa ühishuvid

Euroopa eri riigid on Venemaa vaenulikkuse kasvule reageerinud erinevalt, sõltuvalt oma ajaloolisest kogemusest ja majandushuvidest. Euroopa peab vastu seisma geopoliitilisele väljakutsele, mille Venemaa esitab, ja ta peab olema ühtne, et saada väiksematki edu‰anssi. Kuid Euroopa ühtne poliitika ei tohi olla puhtalt geopoliitiline, sest Euroopa ühishuvi pole piisavalt tugev rahvuslike huvide väljalülitamiseks. Venemaa võiks jagada ja valitseda, nagu ta juba praegugi teeb.

Euroopa suutlikkuse võtmeks neutraliseerida Venemaa geopoliitiline eelis on luua ühtne energiapoliitika, üleeuroopalise jaotusvõrgu ja üleeuroopalise regulaatoriga, mis oleks tähtsam rahvuslikest järelevalveametitest. See võtaks Venemaalt võime mängida üht riiki teise vastu välja, sest ühe riigi edasimüüjale tehtud soodustus saaks otsekohe kättesaadavaks kõigi teiste riikide tarbijatele.

Mitte vähem vajalik pole jätkata seadusvõimu, rahvusvahelise koostöö ja vaba ühiskonna põhimõtete edendamist, peamiselt rahvusvahelist rahandussüsteemi reformides ning osutades erilist tähelepanu Venemaa naabritele. Eriti Ukraina on hädaohtlikus seisus, kuid nende avalike projektide rahastamine, mis looksid töökohti Ida-Ukrainas, kus terasetööstus kannatab, võiks muuta asja oluliselt – nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Gruusial tuleb aidata taastuda kahjust, mille tekitas Venemaa sissetung, kuid abi peaks sõltuma sellest, kuidas Saaka‰vili valitsus järgib avatud ühiskonna põhimõtteid. Venemaad ei saa aidata otse, sest seal toetutakse liiga palju riigi meelevaldsele võimule, ent kui Venemaa näeb edenemist rahvusvahelises koostöös, eeskätt Hiinaga, ei taha ta enda kõrvalejätmist.

Finantskriisi ja selle järelmõjude aeg saab Euroopa Liidu institutsioonidele katse- ja loodetavasti arenguperioodiks. Euroopa Liidul on ühisraha ja Euroopa Keskpank, kuid tal pole ühist fiskaalpoliitikat ega riigikassat. See vajakajäämine on olnud üha enam ilmne ja võib viia euroala lagunemiseni. Kuid euro-alasse kuulumine on osutunud väga väärtuslikuks: Kreeka kannatab vähem kui Taani, kuigi tema probleemid on palju suuremad. Seega näib olevat võimalik, et euro väljub praegusest kriisist oludes, kus Euroopa Keskpangale antakse pangandussüsteemi üle suurem võim.

Bushi administratsioon paistis silma sellega, et lõi kiilu „vana Euroopa” ja „uue Euroopa” vahele. Jääb loota, et Obama administratsioon rakendab vastupidist kurssi. Maailm vajab hädasti ühtsemat, nii poliitiliselt kui ka rahanduslikult ühtsemat Euroopat.

Rahvusvahelise finantssüsteemi krediidikollaps mõjub laastavamalt perifeeriariikidele kui riikidele, mis asuvad tsentris. Laenukraanid on kinni keeratud, laenude tähtaega ei saa pikendada ja finantskaubandus on kokku kuivanud.  Loodetavasti mõistavad maailma liidrid, et nende endi huvides on minna arenevale maailmale appi.

©Project Syndicate, 2009

Tõlkinud Janek Salme