Välkreis võlutud Vormsile
Parvlaeva kahtlaselt kerget hüpitamist jälgiva esmareisija silmadesse toob tormav tuul naeru asemel vee ning hinge pisikese kahtlusekübeme. Ühelgi inimesel siin sadamas – sadamas, mis näeb rohkem välja bussipeatuse kui laevakodu moodi – ei ole juuksed ammu viksilt vastu pead, vaid turritavad kangekaelselt üles. Sinna, taeva poole, kus massiivsed pilvekorrused, üks paksem ja mustem kui teine, kükitavad itsitades augustikuise Eestimaa kohal.
Ootame paari teise inimesega piletimüüja järele, kes ootab omakorda laevale laskja otsust, et siis pidulikult meile teada anda, kas ta müüb veel piletid või mitte. Silmitsen pisikest laeva hoolega ning teen kõvahäälse järelduse, et üle kümne auto sinna küll ei mahu. Miks ma Reeta alahindan? Kakskümmend läheb peale nagu naksti, hüüab müüja. Loen autod üle. Muidugi! Teisiti ei saanudki olla! Meie Micra on kahekümne esimene.
Õnneks ajavad paar järjekorras seisvat autot laevatöötaja käsule pardale sõita sõrad julgelt vastu. Töötaja näitab käega aina jõulisemalt, et mingu-mingu juba, ent nemad raputavad hoolega pead. Ei-ei, nemad ei lähe siit kuhugi! Mis ajast sunnitakse meil inimesi oma autodega minema paikadesse, kuhu nad ei taha minna?
Mõne minuti pärast selgub, et nood kaks autoseltskonda on lihtsalt ajanud järjekorra parklaga segamini. No kui ei taha, pole vaja, ja me sõidame nende asemel ise otse Reeda kõhtu.
Kolmveerand tundi kestev sõit Vormsile raputab vaprat Reeta ja meid päris usinalt. Vaid suure ime läbi ei kuku meie, kümmekond laevatekil värsket mereõhku hingavat sõitjat, üksteise järel mitte midagi head tõotavasse hallikasrohekasse vette. Sulpsti-sulpsti-sulpsti!
Saar
Taevas on Vormsi kohal hall. Rannakivid ning pilliroog ääristavad Sviby teed saare südame poole, kui korraga märkan, et kõik ülejäänud autod on me ümbert kadunud. Silme ees laiub tühi valge tee, mis ometi on lubadusi täis.
Vaatan kaarti ja kella ning täpsustan kaassõitjaile, et meil on aega ringi sõita täpselt kolm tundi, enne kui Reet teeb mandrile oma päeva viimase reisi. Kui maha jääme, siis valmistagu end ette tõsisemaks rahakoti kergendamiseks!
See’p see on, kui alles hommikul mõtled Tallinnas sinist taevast ning päikesekiiri imetledes, et võiks kuhugi sõita, mõnda imelisse paika, kus enne pole käinud. Ette plaanimata, lihtsalt südant järgides. Ja sa hakkadki sõitma, seekord lääne poole, kuigi kilomeeter kilomeetri järel läheb taevas aina süngemaks, mõnes kohas tibutab vihmagi. Sõidad vapralt aina edasi, sest sa oled oma spontaansusest vaimustatud ja tead, et julge hundi rind on rasvane.
Siniselt sildilt loen “Haapsalu”, aga kuna Haapsalus olen ma käinud juba lugematuid kordi ning seal sajab, siis sõidan autodest pungil linnast lihtsalt läbi Rohuküla poole. Selleks hetkeks on juba selge, et minek on saarele, kuigi alles sadamas, mis meenutab rohkem bussipeatust kui sadamat, otsustame Hiiumaa ees Vormsi kasuks, sest Reet tekitab oma väiksuses ja ohjeldamatus meretuulte keskel kõikumises selliseid õrnu tundeid, mida suudavad äratada vaid koerapojad. Ja nüüd ka Reet. Oleks ainult teadnud, et päeva viimane sõit tagasi mandrile läheb juba kell viis pärastlõunal!
Kui pilliroog on selja taha jäänud ja me siseneme saarele, kõrgub esimesel teeristil suur sammaldunud kivi. Kivile on kinnitatud mälestustahvel kõigi nende 2000 saareelaniku auks, kes pidid 1943. ja 1944. aastal jätma oma kodud, mälestused ja unistused. Kui palju inimesi elab Vormsil praegu? Ligi kolmsada, teatab Vormsi valla kodulehekülg. Seitse korda vähem. Isegi samblikuliike on saarel rohkem kui inimesi – 301.
Micra liugleb vaikselt pealinna Hullo poole. Maju on tee ääres küll, aga inimesi pole näha. Saare väiksusest hoolimata (või just seetõttu?) tekib siin hetkega kõiksuse tunne.
Jumal
Ühe tigeda herilase kiuste ostame Hullo ainukesest poest suupisteid kaasa ja suundume silma jäänud vene õigeusu kiriku juurde. Alles teel tagasi mandrile saan tegelikult aru, kui tähendusrikas on see punane jumalakoda oma lagunenud, rääbaka välimusega, sisselangenud torni ja laega. Tema kõrval seisab autoromu, millele kirjutatud “Pungi tuba”, veel edasi laiuvad inetud, valgest tellisest kunagised sohvoosihooned.
Piilun avatud ustest sisse. Kirik seisab väärikalt lagunevate seinte ja klaasideta akende kiuste. Nüüd käiakse siin jumala-sõna kuulamise asemel hoopis joomas ja magamas, nagu viitavad tuleasemed ja endast maha jäetud praht. Kui see pole ajastu väärtuste märk, siis mis seda veel võiks olla?
Linnusirin, mis kostab kunagise altari lähedusest, muudab kogu stseeni romantiliselt magusvalusaks ja mul hakkab kurb. Kurb punase kiriku pärast. Vormsi ametlikel internetilehekülgedel teda isegi ei mainita ja kui sind ei nimetata, siis pole sind olemas...
Saare teine kirik, 14. sajandist pärit Püha Olavi jumalakoda, on see-eest lumivalge. Puhas, lihtne. Isegi kirikut ümbritsev sügavroheline aed ja ajahambast näritud hauakivi on uhkemad kui maja ise. Seda kirikut armastatakse: teda on alles hiljuti värvitud, tema ümbruse eest hoolitsetakse. Korralikkuse ja tähelepanu keskelt lendavad mõtted automaatselt mahajäetud punase kiriku juurde.
Teel kuulsa rõngasristidega Vormsi kalmistu poole kohtame kaht jalgrattaga seljakotinoort ning mõni meeter hiljem kaht naist, kes on tulnud mandrilt lähedase hauaplatsi korrastama. Nii et siin ikkagi on inimesi. Ja usse on ka.
Jääme keset asfalti seisma, sest oleme avastanud ühe kummalise, astlaga ussijupi. Ei, ei rästik see pole, kuigi jalgrattaga külamees, kes on kurvis tagumikega turistide kõrvale seisma jäänud, kinnitab, et sel aastal on tema juba kaht näinud. Seda öelnud, hakkab ka tema lähemalt vaatama, mida siin keset sõiduteed uurida on.
Kas me oleme loodusfotograafid? Ei, kahjuks mitte. Kui oleksime, siis suudaksime ussikese endale foto jaoks korralikult poseerima panna, aga praegu teeb see tegelane täpselt seda, mida ise tahab. Ja praegu tahab ta vingerdada, ajades fotoaparaadi sellega kiiresti hulluks.
Vaatan ehmatades kella. No nii, selle ussi, kes võib-olla polegi üldse uss, vaid hoopis hiiglaslik majata tigu, pärast oleme kaotanud märkamatult väärtuslikud kakskümmend minutit. Imestan siiralt. Aga ilmselt elab Ussikuningaks hüütud vana viikingi Ormi vaim saarel edasi, et linnapreilile, kes tavaliselt täiesti kõrist karjudes madude (aga ka herilaste, lehmade, lammaste...) eest putku pistab, tundub üks roomaja nii võluv.
Loodus
Tihedad džunglit meenutavad metsad tormavad mööda, vahetudes hetkeks väikese linna, valgusfoori ja kivise rannaga, et siis uuesti puude armeeks tagasi saada. Vormsi loodus on puutumatu, maagiline oma metsikuses, võluv oma vaikuses. Lausa nõiduslik.
Inimtühjad rannad, kus tuul möllab segamatult; tuletornid, mis kutsuvad ja hoiatavad; mootorimürina puudumine... Kõik see tekitab mõtteid vahemaast, kodutundest ning teel olekust. Äraminejaist, paigalejääjaist, ootajaist. Kolme tunni asemel tundub sõit hõlmavat kolme sajandit. Aeg saab Vormsil teise mõõtme, mõtted teise suuna.
Selleks ajaks kui Rumpo säärele jõuame, on pilved tumehallid ning tuul mängib taevaveega, nagu pähe tuleb. Ülevalt alla sadamise asemel kallab säärel vihma hoopis vasakult paremale. Ja korraga sõidab kõige märja ja halli seest meile vastu jalgrattaga mees. Ta pilk tungib läbi autoklaasi otse minuni ning hetkeks jään tema silmadesse kinni. Kui rattur on mööda sõitnud ja mina kangestusest ärkan, taipan kõrvalistujale otsa vaadata. Hüüatame ühel ajal: “Vormsi Enn!”
Hämarduv maailm meenutab meile Sviby sadamas ootavat Reeta. Ruttame tema poole, kuigi hing ja süda jäävad veel mitmeks tunniks Vormsile. Nõiutud Vormsile, kust ei tulda kunagi tagasi samasugusena.
