Valli baari mõnus loomaaed filmis
— Kas see on teile mõlemale dokumentaalfilmi debüüt?
— M. V.: Režissöörina jah, enne olen operaatorina dokke teinud küll.
— P. S.: Kunagi lavakooli ajal sõitsime kursaga hobusevankritel ringi ja Heini Drui tegi sellest ühe ühiskonnakriitilise filmi. Meie mõtlesime, et oleme filmitegijatega head semud, aga nemad, sindrinahad, tegid sellest filmi, kuidas noorus on hukas.
— Manfred, mis sa arvad, kuidas Valli baari püsiklientuur ennast nüüd ekraanilt vaatab?
— M. V.: Ma kedagi vägisi ei filminud ja kui inimene ütles, et ei taha lindile jääda, ega ma siis ei filminud ka. Üritasin juba eos võimalikke probleeme vältida. Me istusime siin niisama, istusime ja mulisesime, kaamera oli kaasas, ma ei võtnud seda kotist väljagi.
— P. S.: Manfred harjutas neid siin tükk aega, nagu mingit loomariiki. Manfred on visa ootaja, mina ei ole. Tema istus siin kogu päeva, ma tulin õhtul. Oleksin mina kogu päeva istunud, oleksin õhtuks olnud ilmselt jumala täis.
— Kaua võtmise periood siis kestis?
— M. V.: Alustasime septembris ja istusime siin jõuludeni välja, lõpupoole jõud rauges. Mulle meeldib baarides tolgendada, ka kainelt. Mul on tunne, et ma olen baarides rohkem olnud kui kodus, et töö järel ongi see mul teine koht.
— P. S.: Baarikärbes oled.
— M. V.: Ei ole!
— Aga miks otsustasid just nüüd sellest filmi teha?
— M. V.: Võib-olla sellepärast, et baar on nostalgia – ma pole seitse aastat (vahedega) napsu võtnud.
Kas sa mäletad sellist kohta nagu Peldiku baar? Tahtsin tegelikult sellest filmi teha, aga selle ajaga, mil ma režissööri otsisin, lammutati see maha. Sama rahvas käib ka Valli baaris ja kuna ma kuidagi kedagi režissööriks ei leidnud, hakkasin lõpuks ise.
— P. S.: Manfred ütles, et kui sellest filmist midagi välja ei tule, siis ta teab, et ei oska üldse filmi teha. Et see on selline murdepunkt, kus tuleb otsustada. Mis sust saab nüüd, teed filmi või ei tee?
— M. V.: Vist ikka teen, aga see oli veider, jah. Olen eluaeg arvanud, et tahaks õudselt teha mängufilme, aga selle filmi käigus sai mulle selgeks, et dokki on märksa lahedam teha.
— P. S.: Tänapäeval polegi selget vahet, mis on dokk ja mis on mängukas.
— Miks just Valli baar?
— P. S.: See pole igasugune baar, see on Valli baar, see on fenomen! Siin on kõik võrdsed selle hobuseraua juures, Ameerika värk. Sellest tuleb filmis juttu ka, et ega inimesed meil nii väga segune kõrtsides, aga siin tekib veidraid kooslusi väga erinevatest karvastest ja sulelistest. Siin on tõsiseid jotasid ja kaabakaid, väljamaalasi, kes on harjunud Valli baaris käima, mingeid poliitikuid, igasuguseid ontlikke onkse, kes on heas ametis ja viisakalt riides. Läbilõige elust!
— Inimesed on siin vabamad?
— P. S.: Joomise tõttu kindlasti, aga eks nad on ka mingit pidi puseriti seespidiselt.
— Valli baar kui varjupaik?
— P. S.: Kellele kuidas.
— M. V.: Siin pole rolle, et kes on isa, ema, poeg või tütar.
— P. S.: Aga mingit pidi mõjub see hoiatusena. Siin tükk aega tolknedes tunnen, et ahah, kas minust saabki säärane parm? Et see oli preventiivne kogemus.
— M. V.: Mart Pukk ütles ka, et kui iga päev käid, siis sured varsti ära.
— P. S.: Arvata võib! Ja mõned ongi surnud.
— Oli sul, Manfred, filmi alustades kindel paan, kellega baarileti taga rääkida?
— M. V.: Ma teadsin mõnda inimest, jah. Teadsin, et tahaksin Peeter Ristsooga rääkida, Rein Tomingaga, Enn Vetemaaga. Mart Pukiga saingi siin tuttavaks. Ülejäänud on need, keda ma enne ei tundnud.
Ma ei oska inimestele läheneda ja mulle ei meeldi ka, ausalt öeldes. Ma proovisin ennast kasvatada, aga no ei tule välja. Kutsusin Peetri appi, ta pidi meil alguses jääma kaadri taha, mõtlesin, et ta oskab ilusasti küsida ja vait olla, aga ta kogu aeg mökitas...
— P. S.: ...minu viga on keset intervjuusid ka, et ma räägin intervjueeritavaga jutu ära...
— M. V.: ...et ta ei lase juttu lõpuni rääkida ja muliseb, muliseb...
— P. S.: ...ma enam ei saa...
— ...ja sa ei saa seda välja lõigata...
— M. V.: ...mul ei olnud enam võimalust, Peeter vägisi ronis pildile!
— P. S.: Ennast on väga raske muuta, eriti kui oled egotsentrik.
— Kas alkoholis peitub tõde või annab see hoopis fantaasiale tiivad?
— P. S.: Mulle tundub, et joomine on üks suur oskus. Häid kirjanikke on meil päris palju, aga häid joojaid ma peaaegu et ei teagi. See on keerulisem kunst kui kirjutamine või filmitegemine.
— M. V.: Ma olen purjuspäi mõned mõtted üles kirjutanud, kaine peaga on neid täiesti võimatu lugeda.
— P. S.: Kirjutamise koha pealt nii palju, et sul on vaja mingit isiklikku häda, kui elu on väga korralik, misasja sa ikka kirjutad.
— On teil kui uurivatel spetsialistidel mingeid praktilisi näpunäiteid baariomanikele? Mida näiteks vältida?
— P. S.: Oh, ei tea. Aga näiteks Stereo on säärane koht, et kui see lahti tehti, oli ta nii valge ja ilus, et kõik inimesed nägid seal koledad välja. Sa pead ennast justkui baari tasemele disainima, moekunstnik paneb sulle riided selga ja juuksur lõikab tuka ette.
— M. V.: Minule meeldibki Valli baar, siin on mõnus loomaaed.
