Režissöör Vallo Toomla: "Teesklejate" teemad olen isiklikult läbi põdenud

Peagi kinodesse jõudev „Teesklejad” on režissöör Vallo Toomla esimene täispikk mängufilm.

Enne intervjuu algust mainib Vallo möödaminnes, et paar päeva varem varastati ülikooli auditooriumist (muu hulgas on ta Balti filmi- ja meediakooli õppejõud) tema arvuti, ja märkan, kuidas eriala mõjutab inimese pilku ümbritsevale. Pean silmas, kuidas ta kirjeldab turvakaamera video vaatamist. Arvuti vargus ja sellele eelnevad ja järgnevad hetked moodustavad vihjete jada, mida võib tõlgendada üht- või teistmoodi. Hetkedest saab tervik nagu filmiski. Oma teekonnast režissööriks saamiseni on Vallo rääkinud Müürilehele antud intervjuus, mida soovitan samuti lugeda. Siin räägime eelkõige „Teesklejatest” ja natuke sellest, mis pagana päralt peab Eesti film olema nii ängistav. Õigupoolest räägin sellest küll mina, Vallo näeb filme soojemates toonides.

Vaatasin just sinu filmi. See on minu meelest väga ilus film ja muu hulgas on pinget erakordselt hästi kruvitud, aga... Ma saan aru, kui totter see „aga” on, aga ma tunnen end peaaegu isiklikult puudutatuna – miks peavad paljud Eesti filmid olema nii ängistavad? Kolm sõna minutis. Hakka või arvama, et ka reaalses elus ei ole dialoogides kunagi mitte midagi natukenegi helgemat…

Uh… (Naerab ja näeb erakordselt mitteängistunud välja.) Ei, see tõesti ei pea nii olema ja mulle endale tundub küll, et kuigi teemad on tõsised ja tundusid piisavalt olulised, et neist rääkida, on selles filmis päris palju huumorit, isegi eneseirooniat. Esilinastusel San Sebastiánis naersid inimesed päris palju. Võib olla, et teises keeleruumis tajutaksegi filmi teisiti. Aga ehk eestlased ise on tõsisemad inimesed? Ehk see on vastukaja sinus? Minul ei ole tegelikult Eesti tõsise ja ängistava kino vastu midagi, mind see ei paina ega rõhu.