Valmis dokfilm loovast Toomikust
Läbi aasta väldanud filmivõtete aegu on Marko Raat võtnud endale ülesandeks saada selgeks, kuidas sünnivad kunstniku painajatest kunstiteosed. Meie küsime filmireÏissöör Raadilt, kuidas sündis film Toomikust.
•• Millest sinu film räägib?
“Toomiku film” on kunstnik Jaan Toomiku portree, mille keskmeks on Jaani plaan hakata tegema pikka mängufilmi.
Jaan on väga protsessikeskne kunstnik, see tähendab, et kogu teekond alates esimestest painajatest ja häirivatest visioonidest on talle eluliselt tähtsam kui valmis teos. Samas on iga loominguline tegevus kohati nii intiimne, et igasugune kõrvalt sekkumine tapab selle või muudab naeruväärseks.
Kuna filmimõtte kerimine on Jaani jaoks uus ja võõras protsess, tundus mulle viljakam sellele keskenduda. Raamiks lähedased ja friigid, kelle olemasolu on Jaanile oluline ja kelle jälgi võib igast tema teosest leida.
•• Mida filmiga öelda tahtsid ja mis tundeid väljendada üritasid?
Seda kõige raskemini näidatavat tahtsingi näidata. Seda kahtlast – “kuidas kunstnik loob”. Mulle tundus, et nii tugeva kunstnikuga võib see isegi võimalik olla. Ühest küljest on Jaan lootusetu kontrollifriik, kes on pealegi harjunud pigem ise situatsioone läbi kaamera vaatama, mis teeb ta portreteeritavana raskeks juhtumiks. Aga teisalt on ta emotsionaalselt avatud, inimlikult ebastabiilne ja halastamatult aus enda vastu – kvaliteedid, ilma milleta ei ole võimalik teisi puudutada.
•• Kas sina läksid Toomiku või tuli tema sinu juurde?
Ei teagi täpselt. Mina mainisin mitmes kohas, et olen huvitatud. Ja pärast seda kui Toomikul ei lubatud koos Jaan Paavlega iseendast portreed teha, pöördus ta minu poole. Tegelikult tahaks ma väga näha Toomiku ja Paavle tehtud portreed Toomikust. Maailma kõige kummalisema videoautoportree on Toomik ise juba teinud: “Liina” – naine, kes tunneb aeg-ajalt, et ta on Jaan Toomik.
•• Kas olid Toomikuga enne tuttav?
Tutvusime esimest korda pea kümme aastat tagasi ühel kunstinäitusel, kus mulle jäi kõrvu, et tal on motivatsiooni leidmisega raskusi. Tema tollane äng ja jonn jäi mind kummitama. Ilmselt on filmi algus kusagil seal.
•• Kas teie suhe transformeerus kuidagi filmitegemise käigus?
Mõistmine tekkis kiiresti, tõmme ja huvi püsib siiani. Aga muidugi tüütasin ma teda filmitegemisega pidevalt. Jaanil on kärsitu loomus ja väga pikaajaline ühe asja tegemine ei sobi talle. Pealegi on ta pidevalt kunstiringkonna ja meedia huviorbiidis, mistõttu on tal sageli tunne, et ta on ennast juba tühjaks rääkinud.
Aga erinevalt pigem tüüpiliselt ükskõiksest filmitegija ja “materjali” suhtest, kus pärast filmi valmimist välditakse tänaval kohtumist, “kasutame” meie üksteist edasi. Nii energia, inspiratsiooni kui ka emotsiooni allikana. Mitte ei kasutanud ära, ühekordselt.
Kommentaar
Jaan Toomik
portreteeritav kunstnik
Marko Raadi film pole päris dokumentaalne, seal on sees subjektiivseid tõlgendusi. Mina ei saa teise inimese loomingusse sekkuda, kuid midagi otseselt vastu ka ei hakanud. Film hõlmab minu loomingut algusest peale ja on vähemalt informatiivne. Kui film poleks minust, siis oleks mul ehk teine arvamus.
