Valter Ojakäär naudib ka Madonnat ja Eminemi

 (7)
Valter Ojakäär naudib ka Madonnat ja Eminemi
Priit Simson

Heliloojalt ning muusikauurijalt Valter Ojakäärult ilmus äsja eesti levimuusikaajaloo teine köide “Omad viisid võõras väes”, mis peatub aastatel 1940 kuni 1945. Autor kavatseb tulevikus kirjutada veel kolmandagi köite.

Valter Ojakäär, te kirjutate popmuusikast. Kas teile tundub, et teate nii palju, et oleks patt see teistele rääkimata jätta?

Jaa. Õigupoolest ma nimetaks seda levimuusikaks, seal on džässist kuni... kuhu iganes. Ma ei tahtnud ennast piirata ainult popmuusikaga.

Mul ilmus 1978. aastal “Popmuusikast”, aga see oli selline rahvusvaheline ülevaade Siis oli vaja teavet, et kes õieti on need Elvis Presley ja teised. Sel ajal oli sellist kirjandust nii vähe saada, et raamat osteti lennult ära.

Vastupidiselt “Popmuusikale” jäi nüüd levimuusika ajaloo esimene köide “Vaibunud viiside kaja” riiuli peale. Võtsin selles vaatluse alla eesti levimuusika Karl August Hermannist kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Oma teada mul õnnestus palju unikaalset materjali kokku ajada. Seal olid näiteks meie esimesed heliloojad, Paul Tammeveski ja Priit Veebel ja Arnold Siirak, kelle kohta sain niisugust materjali, mida trükis pole kuskil ilmunud.

Selle raamatu andis välja Eesti Entsüklopeediakirjastus. Meil oli alguses lepingus alapunkt, et tuleb veel teine osa – aga siis ilmnes, et kahe tuhande eksemplari suurusest tiraažist on pool müümata. Kirjastus suhtus sellesse kuidagi nagu pika hambaga. Öeldi, et nad ei ole enam huvitatud. Praegu müüakse esimest osa juba 50 krooni eest, ehk saab niimoodi tiraaži läbi müüa.

Siis leidsin Ilo kirjastuse ja hakkasin teist osa kirjutama. Üsna pea esitati mulle kirjastusest küsimus, et olen juba nii palju kirjutanud, millal ükskord jõuan selle kõik läbi – on päris kindel, et selle teise osaga ei saa lõpetada. Taipasin, et tõsi see on, ja panin teise osa piirideks 1940 kuni 1945.

Olin juba natuke esimese osa kirjutamisest õppust võtnud. Üks põhjusi, miks nähtavasti ka Entsüklopeediakirjastus huvi kaotas, oli see, et nad pidasid seda laia lugejaskonda mittehuvitavaks raamatuks. Et on nagu mõeldud ainult muusikahuviliste kitsale ringile. Mina küll vaidleks vastu, ma leian, et esimeses osas oli peale muusika siiski veel väga palju esimese vabariigi aegset olustikku, meelelahutusäri, plaaditööstust ja kogu seda värki – eestiaegset olmekultuuri. Aga noh, kui nii juba leiti... Ja võib-olla lugeja leidis ka, et materjal käis talle üle pea.

Tegin radikaalse otsuse, et kirjutan teise osa – esimese nõukogude aasta, Saksa okupatsiooni ja siis uuesti venelaste tagasitulemise – kuidagi päeviku vormis. Mitte sellepärast, et seada ennast keskmesse, vaid et kujutada selle kaudu, mida mina ise ja minu koolivennad, 1941. aasta lõpetajad, pidime läbi elama ja missugune tohutu segadus meie peades tol ajal veel valitses. Meie lend oli ju ainulaadne: pooled punaarmeesse, pooled Wehrmachti !

Kas vastandate levimuusikat nn tõsisele muusikale? Kas levimuusika on teie arvates “madalam” kui nn tõsine muusika?

Omal ajal öeldi jah, et on kerge muusika ja tõsine muusika. Nimi “kerge” viitab sellele, et on kergekaaluline – järelikult odavam. Aus olles muidugi on. Kui võrrelda süvamuusikaga, siis süvamuusika eeldab palju sügavamat muusikatundmist. Aga on ka inimesi, kes ilma mingisuguse hariduseta kuulavad Vivaldit, Brahmsi, Beethovenit ja keda iganes. Vastupidiselt nendele, kes kõik kuulavad levimuusikat, kas nad seda nii väga naudivad või mitte.

Ka süvamuusikas on oma hall mass. Üksikud välgatused tõusevad hallist massist kõrgemale. On tuhandeid heliloojaid, kes püüavad midagi kirjutada. Ma pole kunagi arvanud, et olen parem helilooja, kui kirjutan kümme või kakskümmend tundmatuks jäävat teost rohkem.

Levimuusikaga on niisugune asi, et see käib kaasa teatud põlvkondadega. Võib-olla ka süvamuusika on hakanud põlvkondadega kaasa käima. Kui võrrelda näiteks Eugen Kapi ja Heino Tambergi loomingut Pärdi ja Tüüri või veel noorematega – siis vahe on suur. On tulnud uus põlvkond, kellele peab midagi ütlema teistmoodi, kui ütlesid vanad heliloojad – ajas veelgi enam tagasi minnes – Artur Kapp, Heino Eller, Mart Saar. Selge on see, et need nimed, keda ma nimetasin, on klassikud ega kao mitte kuskile. Kes järgmistest põlvkondadest saavad klassikuiks, seda näitab aeg.

Loe veel

Levimuusikas on meie jaoks klassikud Valgre, Kõrver ja need kolm, keda ma enne nimetasin – Tammeveski, Siirak ja Veebel. Kui näiteks võtta Priit Veebeli “Kalevite kants” – see on klassika! Valgre, Kõrver, Oit ja Naissoo on minu silmis heliloojad, kelle ees ma võtan mütsi maha kui klassikute ees. Hoolimata sellest, et nad lõpetasid Konservatooriumi ja piirdusid suuremalt jaolt levimuusikaga, laulude kirjutamisega. Püsima võib jääda ka ainsa teosega – Vinteri “Põhjamaa” ei kao kuhugi.

Olles ise tegelenud põhiliselt levimuusikaga, ma ei tahaks öelda, et see on täpselt võrdne või samaväärne süvamuusikaga.

Kes teile tänapäeva levimuusikast meeldib? Kas tänapäeval on üldse põhjust rääkida eesti levimuusikast?

On küll. Eks kõik see niinimetatud tümps ole ka levi. See on veel hullem levi, kui oli omal ajal Artur Rinne laulud. Kolmekümnendatel aastatel, kui Rinne oli tavakuulajate hulgas hirmus populaarne, siis meie, džässifanaatikud, põlgasime seda muusikat! Ma olen hakanud alles vanuigi aru saama, et sel muusikal oli ka oma väärtus. Seda ei saa unustada, ka Artur Rinnel oli oma koht. Mees, keda ma väga hästi tundsin ja keda ma olen õppinud hindama. Need asjad on nii mitmetahulised, et minna selle peale välja, mis on parem, mis on halvem… Igaüks teeb oma valiku ise.

Kirjutan kolmanda osa perioodide kaupa. Pärast 1945. aastat oli seoses Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide suure sõprusega uskumatu vabaduse aeg. Ma sain sõbra käest Ameerikast kõige uuemaid noote – 1945., 1946., isegi 1947. aasta noote, mida me mängisime raadios. 1948. aastal, kui öeldi, et fokstrott ei kõlba kuskile, tango ei kõlba kuskile, siis oli niisugune asi mõeldamatu. Orkester kandis alguses nime džässorkester – nüüd see ristiti estraadiorkestriks. See oli surutise aeg, kus ainsaks päästerõngaks oli eesti rahvuslik muusika.

Siis tuli võistluskontsertide aeg, kus Oit hakkas nii-öelda esimest viiulit mängima. Terve rida aastaid oli tema standardiks, mille järgi kõik katsusid kirjutada. Nagu praegu Eurovisioonis. Siis tulid need, kes hakkasid standardit murdma.

Mingi järjepidevus on kogu aeg olemas. Kui me võtame Tammeveski vanu külalaule, nagu “Katsu aga redelita pööningule minna”, “Kännu Kukk tuli toast välja” ja kõik teised – mida muide laulis meie silmapaistev ooperilaulja Aleksander Arder, Ott Arderi onu –, siis sedasama liini elustasid, kui tuli džässikeeld, Kõrver, Arro, Valgre (“Saaremaa valss”), Tauts, Raudmäe, minagi. Ka Naissoo ja Oidi “Meid oli kolm” ja “Meil on kolhoosis pidupäev” ja mõned laulud, mis tulid veel isegi 1960-ndatel, jõuavad otsaga tagasi Tammeveski külalaulude juurde. Mingisugune habras niidike läheb sealt kogu aeg läbi.

Mul on kahju, et elektroonika on praegu, niihästi süvamuusikas kui levimuusikas, saavutanud need mõõtmed.

Et elektroonika on hakanud domineerima?

Täielikult. Isegi niikaugele, et ma ükskord lugesin lehest, kuidas keegi kirjutas – vanad pillid, kõik need viiulid, flöödid ja klarnetid, tuleks panna hunnikusse ja põlema, neid enam pole vaja, meil on elektroonilised instrumendid.

Minu jaoks kaob koos elektroonilise instrumendiga ära inimese hing. Viiuldaja loob oma sõrmede ja poognaga heli, mis on ainult temale omane. Klaverimängija saavutab klaviatuuri peal selle, mille järgi teda, just nimelt teda tuntakse. Võin praegu ütelda paarikümne saksofonimängija – minu enda elukutsest tingitud huvi – puhul paari-kolme takti järel, et mängib see või see. Aga pange käima masin – see ei ütle mulle mitte midagi. Nüüd küsitakse minu käest – kas seda ongi vaja? Mina ütlen, et on. Mina olen nii palju individualist, et tahan näha inimest, indiviidi. Ma ei taha näha masinat, ma ei taha kuulda masinat.

Olgu masin ja inimene üheväärsed, ärgu nad võidelgu! Praegu on ju ka Muusikaakadeemiasse ostetud hiiglakalleid instrumente, elektroonikastuudio, ega seal pole kuskile pääsu. Noored heliloojad õpivad seda ja – jumala nimel! Aga mul jääb lootus, et nad sel juhul ei pane kõiki oma kaarte masina peale – et küll masin teeb.

Praegu pannakse levimuusikas mingisugune rütmimuster alla – neid ei ole eriti palju –, siis pannakse mingid instrumendid teisi hääli mängima, ühesõnaga laotakse kiht-kihi järel see tort valmis ja pakutakse välja. Minu silmis on see masinlik. Mitte masin ei ole masinlik, vaid looming on masinlik. Niikaua kui looming on tõesti looming – ükskõik, kas seda tehakse masinaga või klaveriga või metsas omaette vilistades, siis see on looming.

Viimasel ajal räägitakse kõlavärvidest, nagu sound oleks mingi Messias. Et kui ma nüüd segan igasugust putru kokku, teen niisugused kõlad, nagu varem ei ole keegi kuulnud, et see on siis nagu uus sõna. Ma tahan ka selle uue sõna juures näha mingit muusikalist virvendust.

Kui õppisin Konservatooriumis, siis oli muusikateosel oma kindel vorm. Hiljem hakkas see vorm lagunema, hakati palju vabamaid vorme kasutama. Aga jäi muusika seesmine arendus. Täpselt nagu kirjanduses – me loeme ja tunneme iga leheküljega, et see romaan või novell areneb kuhugi. Algas sealt ja jõuab kuhugi välja. Siis paneme viimase lehekülje kinni ja ütleme, et oleme saanud selle teose arengule kaasa elada, me oleme selle võrra rikkamad. Aga kui ma kuulen ühte madinat, mis algab täpselt nii ja lõpeb täpselt nii… Kusjuures lõpus korratakse veel ühte fraasi ei tea mille nimel. Lihtsalt selleks, et kuulajale see nii pähe tampida. Sel juhul – kus on siin arendus? Mida on mulle öeldud?

Kindlasti nõuan liiga palju. Kui meie, džässifanaatikud, olime heliloojate liidus, siis vaadati meie peale ka, et mis tegelased need on. Heino Eller ja Mart Saar, kelle juures ma õppisin, need muidugi ei vaadanud. Lugupeetud helilooja Alfred Karindi olevat kunagi kuulanud ühte Uno Naissoo lugu ja öelnud: “Mul ei ole midagi džässi vastu! Aga kui see kontrabass seal kogu aeg teeb ainult tümp-tümp-tümp, siis seda ma ei seedi.” See on täpselt seesama, mida mina praegu räägin! Ja mida paljud räägivad.

Kui sel ajal mängis kontrabass väga huvitavat meloodiajoont, mida võis omaette nautida ja jälgida, sest kontrabass ei tao džässipalas mitte ainult masinlikult rütmi, vaid loob omaette bassimeloodia, siis praegu ei näe mina selles bassi ja trummi partiis mingisugust loomingulist alget. See on ju kõik masina poolt kirja pandud.

See on nii mõttetu jutt! Seda ei ole mõtet rääkidagi, sest nagu öeldakse, rong läheb edasi. Minu poeg Jaak on minu kõrvalt džässi kuulanud, ja Uno Naissoo pojast Tõnust on saanud silmapaistev džässimuusik. Nii-öelda see perekonnaviga mõnel pool mängib kaasa. Aga üle põlvkonna juba… Jaagu tütar ei julge mulle oma muusikamaitset lõpuni avada! Võin ütelda, et alasti tümpsu tema tutvusringkond ka ei seedi, nad otsivad ka midagi muud. Võimalusi on nii palju.

Äkki ongi õige, et muusika sisu ja vorm kogu aeg muutub?

Kindlasti on. Muidu on ju paigalseis.

Lõppude lõpuks tehakse praegu igasugust muusikat. Kindlasti te kuulate ka kaasaja levimuusika teatud palasid suurima heameelega?

Ma kuulan väga hea meelega neid palu, kus on olemas meloodia ja harmoonia. Kui ma leian, et meloodias on mingi sõnum.

Vaadake, kui läheme tagasi eesti vana rahvamuusika juurde, regivärsi ja regilaulu juurde, siis seal ei saa rääkida meloodiast. Tamp-tamp-tamp, tamp-tamp-tamp… Tertsi, maksimaalselt kvardi ulatuses tambiti. Kogu aeg ühte ja sama. Siin võib nüüd öelda, et me oleme leidnud oma juured! Kui afroameeriklased leidsid oma aafrika juured džässi näol, siis meie leiame oma vana regivärsi tümpsu näol. Räägitakse spiraalist. Sel juhul see on hirmus pikk spiraal.

Võib-olla on tõesti teatud põlvkond väsinud sellistest ilutsevatest meloodiatest. Tõepoolest, ma olen täiesti nõus, et viie-kuue-seitsmekümnendate muusikas, ka minu enda muusikas, oli tühja ilutsemist. Oli asju, mida ma praegu enam nii ei teeks. Aga ma leian, et need ei olnud määravad. Määravad olid need laulud, mida tänapäevani hinnatakse.

Kui ma neid asju arutan, siis jään ise ka jänni. Ühest küljest näen ma seda, mida oleksin soovinud, teisest küljest seda, mis on juhtunud. Täpselt nagu oli ühiskondliku elu sündmustega – need, mida soovisime, olid nii erinevad sellest, mis tegelikult juhtus! Võib-olla seisab inimese saatus selles, et tema soovid ei peagi täituma, et tema soovid jäävad ilusateks soovideks.

Võin enda kohta seda öelda, et tänu rollile, mida ma olen saanud enda kätte raadiosaadete ja raamatute kaudu, olen ma ennast kogu aeg sundinud – räägime praegu ainult levimuusikast – kuulama huviga seda, mis mulle ei meeldi. 1930-ndatel olin harjunud Benny Goodmani ja Count Basie ja nende džässorkestritega. Siis tuli Charlie Parker ja tegi täieliku revolutsiooni. Mulle see alguses ei meeldinud. Siis ma korraga taipasin, et see on midagi suurepärast. Samuti Artur Rinne juhtum, aga see on näide, et üks vana asi võib meeldima hakata. Aga uued asjad… Näiteks biitlid. Ma ei läinud kaasa biitlite sõimajatega, ma leidsin, et nii ei saa suhtuda, aga neist aru saama õppisin alles hiljem.

Tol ajal oli Soome raadios – on tänapäevani – fonoteegi juhatajana ametis Pekka Gronow. Meil oli tore vahetus. Teda huvitas hirmsasti nõukogude rahvaste muusika, tšuvaššid ja kes iganes. Meil oli ju tohutult palju rahvaid, kelle muusikat avaldati heliplaatidel. Mina saatsin talle nõukogude rahvaste muusikat, tema saatis mulle muusikat, mida mul oli võimatu siin kätte saada. Tänu temale olin 1978. aastal ilmunud popmuusika-raamatut kirjutades enamiku neist asjadest ka ise läbi kuulanud.

Tänu sellele mulle hakkas meeldima Janis Joplin. On veel teisi, ma võin terve rea nimetada, kes alguses ei öelnud mulle mitte midagi. Näiteks James Brown. Pärast seda, kui hakkasin tema lugusid ja eriti tema teksti mõttega kuulama, leidsin, et seal on midagi.

Aga mida on uurida selles niinimetatud tümpsmuusikas, mida on seal analüüsida? Minu käest on küsitud, kas ma ei tahaks kirjutada uut raamatut kaasaja popmuusikast. Ma ei tuleks sellega toime. Ma ei orienteeru enam selles kohutavas nimede ja ansamblite rägastikus. Omal ajal lugesin lehest üllatusega, et Nõukogude Liidus on kolmsada vokaal-instrumentaalansamblit. 300! Mõtlesin, et kas võib nii palju olla – ma tean ainult 25 või 30. Usun, et Eestis on praegu üle kolmesaja! Löön lehe lahti – jälle on kuskil lepikus mingi pidu, mängivad ja laulavad välismaa nimedega ansamblid, kõik meie omad.

Nimetage nüüd mõni nimi ka, keda te kuulate ilma norimata.

Näiteks kui lauludest rääkida, siis Ivar Must. Tema laulud on sümpaatsed, tema loomingus on mingi pide olemas. Tükk aega, Ruja perioodil, ei saanud ma aru Rannapist. Aga kui mõned aastad tagasi löödi Eurovisiooni eelvoorust kõrvale Rannapi “kolme tenori” lugu, oli mul südamest kahju. See oli nii vaimukalt tehtud, ja just nii, nagu tol ajal Eurovisioonil oli vaja teha. Mida rohkem teda kuulad, mida rohkem teda jälgid, seda rohkem hakkad temast aru saama.

Või võtame näiteks Ruja. Ega ma ei olnud alguses Ruja suur pooldaja. Minu vanused sel ajal juba ütlesid, mis jama see on – Ruja? Aga siis hakkasin vaatama, et poisid teevad täitsa vahvaid asju.

Tänu Tartu muusikapäevadele, kus ma käisin igal aastal, õppisin ma tundma ja hindama kogu selle perioodi muusikat. Näiteks Riho Sibulat. Tema ees ma võtan mütsi maha siiamaani. Tema “Kuu laps” on lugu, mida paneksin julgelt iga süvamuusikateose kõrvale.

Seal olid Mattiisen ja Tüür, InSpe tegi muusikat, mida oli väga huvitav kuulata. Seal olid Rannap ja Tõnis Mägi. Räägitakse Oidi võistluse elustamisest. Ma olen mõelnud, kas ei oleks parem elustada hoopis Tartu muusikapäevi. Kellelegi ei makstud midagi, kõik olid nõus tulema sinna paljajalu, jalgsi Tallinnast – kui ainult saaks seal esineda! Vanemuise kontserdimaja ukse taga oli saba, tüdrukud nutsid, kui ei saanud sisse. Lihtsalt kohti ei jätkunud. See oli tohutu üritus. Võib-olla see oli ka omamoodi noorsoo enesemääramise tung – me tahame näidata, et meie ka midagi maksame.

Võib-olla oli seal ka tuleviku Eesti aimdust. Näiteks kui teatud teoste ümber tekkis küsimus, kas seda ikka võib, ja pressiti – võib küll, võib küll! Tänu sellele, et seal olid inimesed, kes olid nõus vastutama. Kogu nõukogudeaegse kontserdipraktika juures on olnud üks asi – kes vastutab? Seda ma olen juba paar korda rääkinud, kuidas Lentsman viskas Naissoo Keskkomitees oma kabinetist välja, kui see läks sinna järjekordse džässifestivali jutuga. Kui 1967. aastal keelati džässifestivalid ära ja me hakkasime mõtlema, et võiks midagi niisugust taastada, siis mõtlesime välja Rütmiralli. Kalevi spordihallis oli Riiast üks bigband ja meie oma džässimuusikud. Siis tekkis ka küsimus, kes vastutab. Nii naljakas on seda praegu mõelda, aga mina andsin mingile paberile allkirja. Linna kultuuribossid lükkasid selle minu kaela, mina olin sel ajal heliloojate liidu kergemuusika komisjoni juht. Et kui midagi viltu läheb, siis heliloojate liit ja Valter Ojakäär vastutavad. Midagi ei läinud viltu.

Need, kes on omal ajal töötanud Filharmoonias kavadega, teavad, kuidas neid kavu tuli esitada, kui palju neisse kavadesse pandi ja kui palju ülesantud lugudest hiljem tegelikult esitati. Ida-Saksamaal oli näiteks eht saksa täpsusega paika pandud, et 60 % võib olla Ida-Saksamaa loomingut ja 40 % välismaist loomingut. Nootide peale oli märgitud, et see läheb 40 protsendi alla ja see 60 % alla, et iga oinas saaks ka aru, mida ta parajasti mängib. Meil seda protsendiarvestust ei olnud, aga meie rääkisime rasvaprotsendist. Kavade tegemise juures pidi olema teatud rasvaprotsent nagu piimal. Pidi olema ilusaid pealkirju. Teatud perioodil anti instrumentaalpaladele pealkirju nagu “Viljalõikus”. See oli Kõlari väga vinge džässipala, aga pealkiri oli “Viljalõikus” – kombainid, viljapeksmise masinad töötavad...

Niisuguste nihverdamistega saadi kavad välja tuua. Aga oli ka juhuseid, kus... Estonia kontserdisaalis pidi olema Peoleo kontsert ja piletid olid välja müüdud. Aga keegi tõstis kära. Ma ei tea, millega nad olid hakkama saanud, kas olid kuskil maal esinenud ja visanud mingisugust teksti, aga kiires korras kutsuti kokku Filharmoonia kunstinõukogu. Mina olin sel ajal kõigis neis komisjonides, ka Filharmoonia kunstinõukogus. Seal oli Ervin Abel, sel ajal Filharmoonia partorg, Heli Lääts... Ervin Abel oli ju tore poiss, küll ta püüdis kaitsta! Ja Heli Lääts ja mina... Aga kuskilt kõrgemalt poolt oli öeldud, et seda kontserti ei saa teha, tarvis on ära keelata! Ja tarvis oli näidata, et otsuse tegi kunstinõukogu. Pärast ei hääletatudki... Minu meelest Peoleo surigi pärast seda välja. Kas nad vihastasid või...

Niisuguseid disklaffe on saanud Volkonski, Steinfeldt, oi kui paljud. Näitlejad on saanud mõne ettevaatamata sõna pärast disklaffe – pool aastat esinemiskeeldu, aasta esinemiskeeldu...

Muide, Rock Hoteli kohta võin öelda, et enesele tahtmata olen mina selle ansambli looja. Tegin sel ajal televisioonis üht saatesarja levimuusikast ja jõudsin rokini. Rokki sai sel ajal näidata ainult paroodiana, mitte tõsisena, seda tuli naeruvääristada. See oli aeg, kus ei saanud öelda, et rokk on midagi suurepärast. Siis Reet Linna, kes oli ka selle sarja juures tegev, ütles Ivole, et aja poisid kokku, saate rokki mängida. Tulid Ivo Linna, Margus Kappel, Andres Põldroo, Harri Kõrvits ja Heigo Mirka, Arved Haug oli näitleja osas ja pidi andma sellele muusikale hinnangu. Võttegrupp tuli kokku Pedagoogilise Instituudi saalis ja üliõpilased olid toodud sinna rokki tantsima.

Poisid põletasid nii kuidas vähegi said! Kappel pani jala klaveri peale, tegi Jerry Lee Lewist ja Little Richardit järele. Üliõpilased vihtusid suure mõnuga! Pärast poisid ütlesid, et kurat, seda võikski jääda tegema. Muidugi, päris paroodiana see välja ei kukkunud, oli näha see tohutu rõõm ja energia, mis vallandus. Sellega see saatesari ka lõppes

Kuidas te suhtute räppi ja metal’isse?

Räpp... Eminem mulle meeldib. Ma soovin alati, et nad räägiks aeglasemalt! Et ma saaks kogu tekstist aru – sest need on nii kohutavalt vaimukad. Selleks peab olema nähtavasti ameeriklane, mitte isegi inglane. Sest inglane ei saa sellest tekstist ka sotti. See on eriline släng. Ma olen väga palju slängi uurinud ja mul on slängisõnastikud, nii ühest kui teisest asjast ma saan aru. Aga lõpuni ma seda nautida ei saa, just selle tõttu, et need vaimukused lähevad kaduma. Siiski, mulle räpp meeldib. See on aus, ei teeskle midagi säärast, mida ta pole.

Siin kehtib see sama, mis scat’i, scat-laulu puhul. Kui seda tegi esimesena Louis Armstrong ja tegi Ella Fitzgerald ja kui seda teevad veel mõned üksikud, kes seda hästi teevad – aga kui seda tehakse külakultuurimaja tasemel, vaat siis on parem jätta tegemata. Mõned asjad on targem jätta puudutamata.

Metal’iga on asi lihtsam. See on õige, nagu omal ajal plaatide peal kirjutati, et te peate seda mängima nii- ja niisuguse võimsusega. Ärge keerake maha. Selle koha pealt on mulle andnud poeg paar valusat õppetundi. Ühel tema sünnipäeval, kus siin keerati viimase peale, ajasin auto garaažist välja, sõitsin metsa vahele ja magasin hommikuni. Sest toas oli võimatu magada, lärm käis üle kõige. Mõnes mõttes... kui palju see on muusika ja kui palju mingi erguti.

Asjad on nii, kuidas neid võetakse. Omal ajal oli Rostislav Merkulov, kes juhatas raadio džässorkestrit, veendunud, et džäss on erootiline muusika. Mina olen eluaeg džässi mänginud, aga pole sealt mingit erootikat leidnud. Praegu leiavad mõned seda tümpsus – kui vaadata, mis tuleb õhtuti pärast saatekava lõppu teles, kus loobitakse nabasid. Võib-olla on niimoodi, et igas muusikas leiab igaüks seda, mida otsib. Mina džässis ei leidnud erootikat, Merkulov leidis selle.

Ennustasin oma popmuusika-raamatus, et tuleb aeg, kus popmuusikat mitte enam ei kuulata, vaid vaadatakse. Praegu on see aeg käes. Kui on vähegi võimalust, ikka tahetakse vaadata. On inimesi, kellele muusika ilma visuaalse momendita enam midagi ei anna, kes ei taha Madonnat kuulata, kui ei näe Madonnat.

Madonnal muidugi on head videod ka. Kuidas teile üldse muusikavideod meeldivad?

Madonna kohta pean ütlema, et kaua aega ma põlgasin teda. Aga ükskord nägin üht tema videot ja leidsin – küll on vahva! Sellest momendist peale muutsin oma arvamust. Jälle näide, et ei saa ühte asja matta maha ilma teda mõista püüdmata.

Näiteks ka Meat Loaf. Vaatasin, et – mis, kurat, see on. Ja siis ma nägin ühte Meat Loafi kontserti, kuidas ta pani rahva laulma, kuidas rahvas laulis igasugu keerulisi meloodiajuppe järele. Vohh, kus on artist! Seda ei saa teha ükskõik kes. Kes paneb aga eestlase laulma, on juba midagi erilist!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare