Valton pistab muu teksti vahele lühikesi filosofeerivaid lõike, millel on autoripoolse kommentaari roll. Küllap oleks tegelaste arenguloogika ja sellest tulenev moraal lugejale arusaadav ka ilma nende täiendusteta, ehkki häirima sellised lühiloengud samuti ei hakka. Tempo püsib ühtlaselt kuni õnneliku lõpplahenduseni.

Mello ja Maano meenutavad sellise muinasjututüübi kangelast, keda aitavad võidu saavutamisel lisaks heale tahtele ja kavalusele ka kokkusattumused ning õigeaegselt tuge pakkuvad abilised. „Muinasjutuvestjatele näib, et kurjus tegutseb kavakindlalt, headus aga saavutab oma võite juhuste abil,” mõtiskleb Valton. Ka Valtoni tegelased tegutsevad ilma eriti sidusa plaanita.

Venelasi kipub Valton nägema pea samasuguses valguses nagu Uku Masing teutoone. Tšuudide valitsuse all võinuks Novgorod jääda normaalseks riigiks, ent Moskva vägivaldne vari on ida pool juba tõusmas. Soomeugrilaste maailma iseloomustab võrdsus, konsensuslikkus ja common sense. Venelased aga on valmis orjaks tegema isegi oma rahvuskaaslasi ning kohtlevad alamana ka oma naisi.

Vabad ja orjad

Siin jooksebki Valtoni arvates kahe kultuuri suurim veelahe. „Kui ükskord naise võtad, on tema sulle ori,”seletab kreeka preester Maanole.  Maano kuulutab vastu: „Meie rahval niisugust kommet ei ole.”

Nagu tegelaste edukatest vingerpussidest näha, ei ole heasüdamlikkus ja lihtsameelsus Valtoni jaoks kaugeltki rumaluse ja naiivsuse sünonüümid. Headus võrdub pigem tarkusega; naiivsed on aga need, kes klammerduvad pseudoprobleemide, religioosse ja poliitilise enesemääratlemise külge. „Maailmas on asju, mis on seal tõepoolest olemas, ja asju, mis on olemas vaid tänu kellegi kujutlusele,” leiab Valton. Üks reaalne nähtus on mehe ja naise armastus; kindel võib ka olla, et päike on tuhande aasta pärast samal kohal.

„Kirjad kasetohul”

Arvo Valton

Ilmamaa 2010