Van Goghi eest kunstimuuseum
Eelmisel nädalal müüdi New Yorgis Phillipsi oksjonil 38 miljoni dollari eest Paul Cézanne’i üks arvukatest maalidest Sainte-Victorie’i mäest.
See on rekord Cézanne’i puhul, kuid kõige kõrgemat hinda on makstud 1990. aastal Vincent van Goghi “Doktor Gachet’ portree” eest, mille eest laoti Christies’i oksjonil välja 49,1 miljonit naela ehk 82,5 miljonit dollarit.
Sellised suurusjärgud viivad kahele mõttele: esiteks vaene viletsuses surnud van Gogh, kelle elu ajal osteti vaid üks pilt ning kelle maale kasutati küll jalamattidena, küll kanakuudi ustena, teiseks näitab lihtne arvutus, et ühe van Goghi maali eest võiks ehitada kaks Eesti Kunstimuuseumi. Viimane mõte tuli pähe Amsterdamis van Goghi muuseumis, kus on 220 kuulsa postimpressionisti maali. Nad võiks ju ühe Eestile anda, müüksime jaapanlastele maha ja muuseum kerkiks silmapilkselt.
MAAILMA KUNSTITURUL on viimasel ajal taas märgata elavnemist, millest kõneleb seesama Cézanne’i ost. Kõrgpunkt langes 1980. aastate lõppu, kust pärineb enamik seniseid rekordeid.
Kunsti hinnad hakkasid mäkke ronima 1970. aastatel, mil algas ka suur moodsa kunsti muuseumide ehitamise buum. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides ehitati 50 000 uut muuseumi. Avangard muutus hinnatud klassikaks, mida ihalesid ka kollektsionäärid ja muidu rikkurid.
Võiks tuua näitena sellised arvud: Jackson Pollocki maal müüdi 1953. aastal 6000 dollari eest, viis aastat hiljem leidis ta uue omaniku juba 32 000 dollari eest, 1973. aastal aga maksis Canberra muuseum selle eest juba kaks miljonit.
Elavatest kunstnikest ületas miljoni piiri esimesena samuti abstraktsionist Willem de Kooning 1983. aastal. Andy Warhol, kelle eest kümme aastat tagasi maksti vaid paar miljonit, tõusis mullu 20 miljonini, kusjuures tegemist oli siiditrükiga, st mitte ainueksemplariga. Siiski on endiselt enam hinnatud impressionistid ja postimpressionistid: tipus püsivad van Gogh, Cézanne, Manet, Gauguin jt. Picasso leiame nende vahelt, kuid temale kuulub jälle läbimüügi rekord. Moodsa kunsti geenius oli ka äärmiselt produktiivne, luues elu jooksul 13 000 maali, 100 000 graafilist lehte ja 300 skulptuuri. Oksjonitel on tema töid müüdud ligi 5000 korda koguväärtuses, mis ületab juba miljard dollarit.
EESTI MASTAABID on selle kõrval muidugi naeruväärsed. Ometi kosub kohalik kunstiturg tänu konkureerivatele oksjonitele jõudsalt. Aprillis löödi Eesti rekord: Vaal-galerii oksjonil müüdi pallaslase Aleksander Vardi ”Pariisi vaade” 161 000 krooni eest, kusjuures alghind oli kõigest 85 000 krooni. Enne seda oli kallimalt müüdud Ants Laikmaa “Vaade Caprilt”, mis läks 130 000 krooni eest.
Kohalike kollektsionääride huvi on sarnane lääne omale: eelistatakse Kölerit, Laikmaad ja pallaslasi. Tasapisi on hinda läinud ka sõjajärgsed kunstnikud, eelkõige Elmar Kits.
JUBA LIIGUVAD KA VÕLTSINGUD ning kahtlustatakse, et ühelt oksjonilt ligi 50 000 krooni eest ostetud Kitse teos pole ehtne. Kiirustama peaksid kindlasti Wiiralti austajad – tema graafilise lehe hind läheneb samuti 50 000 kroonile.
Rahvusliku kunsti suurimas varaaidas Eesti Kunstimuuseumis pole olnud põhjust kataloogis maalide väärtust rahaliselt hinnata. Umbkaudu saab hinna teada siis, kui maalid rändavad välismaale näitusele ja neid on vaja kindlustada.
Muuseumi teadusdirektor Tiina Abel tõi näiteks, et Venemaale laenutatud Köleri maalide kindlustushind oli 50 000– 150 000 dollarit, Konrad Mäe maalidel 200 000 krooni. “Need pole turuhinnad, vaid imaginaarsed kindlustussummad, mis sõltuvad sajast asjast alates loomulikult partnerist,” ütles Abel.
Kindlasti aga hakkab ka muuseum tänu oksjonitele vaatama oma kogusid turuhinnast lähtudes. Millal aga hakkab Eestis kujunema turuhind elavate kunstnike töödele, seda näitab aeg.
