Vähemalt neid, kes veel mäletavad, kuidas oli lapsepõlves, Vanal Ajal, selja taha jäänud 20. sajandil.

Selles mõttes on Tiia Toometi “Vana aja koolilood” Jaan Tammsaare illustratsioonidega väga hea lasteraamat. Ent ühtaegu on ta midagi enamat – koolielu kaudu maalitud põnev ajastuportree, oskuslikult teostatud kultuurisituatsiooni kirjeldus.

ASJAD KIRJAGA CCCP. Raamatut lehitsedes meenub 1980. aastate Eesti üks tippromaane, Viivi Luige romaani “Seitsmes rahukevad”. Seesama maailm, täis veidra kujuga raadioid ja kuuseeheteid, millele on kirjutatud CCCP.

Selle maailma raamatud räägivad kolmest musketärist ja isatapjast Pavlik Morozovist, vaprast orjast Spartacusest ja vanamehest veidra nimega Hottabõt‰. Maailm täis kummalist süütust, sest seal peetakse jõulude asemel nääre, joonistatakse vildika asemel puust pliiatsiga “Spartak” ja kardetakse aidsi asemel lastehalvatust. Maailm, kus eksisteerivad portfellid, sukatripid, lauaklapiga koolipingid, pioneerikaelarätid ja mäng “laevade pommitamine”.

Tõsi, Luik on maalaps, Toomet aga linnapreili. Pealegi on raamatu-Tiia Luige minategelasest mõne aasta vanem ja käib koolis. Ka on teosed suunatud eri vanuses lugejatele: nagu Tuglase “Väike Illimar“, pole ka “Seitsmes rahukevad” lasteraamat. Ent kummalisel moel räägivad Luik ja Toomet sarnastest asjadest. Samast ammukadunud, ärapõlatud, ja ometi nii võrratult värvikast ja salapärasest Vanast Ajast.

Tõtt-öelda oli vajadus sellise raamatu järele juba ammu. Tänasel vanaemal-vanaisal on väga raske paari must-valge fotot ja kapsaksloetud raamatu abiga selgeks teha, et ka nende lapsepõlv võis vahva olla. Mõelda vaid, et peale on kasvamas põlvkond, kes pole kunagi tarvitanud ragulkat! “Vana aja koolilugudes” on aga sellest ragulkast pilt, lisaks selle erijuhud, tüdrukute ja poiste laskmisviis, ning valik laskmiseks mõeldud konkse. Küllap kunstnik Jaan Tammsaar teab, mida kirjeldab: temagi oli Vanal Ajal poiss.

TAMMSAAR ON TOOMETIGA KOOSTÖÖD TEINUD OMAJAGU. Meenutagem, et raamatu mõtteline esimene osa, “Vana aja lood”, ilmus sama kunstniku illustratsioonidega juba 1983. aastal. Raamat sai kriitikutelt küll kõvasti kiita, isegi vist mingi preemia, ent selle must-valged illustratsioonid ei püüa tänapäeva lapsi enam ammu. Uue aja laste jaoks on ju ka 1983. aasta samuti mingi veider vana aeg, ja tõtt-öelda poleks halb ka sellest ajast üks raamat kirjutada... Vahest keegi kunagi kirjutab.

Toomet on “Vana aja lugude” rida jätkanud hiljemgi. Idee on ühendada teatmeraamat ilukirjandusega, muuta hüva kunstniku tehtud pildi ning selgituse abil kuivad faktid elusaks ja arusaadavaks. Mujal maailmas serveeritakse taolisi raamatuid kümnel erineval moel – nii mõnigi on viimasel ajal ka meil tõlkeraamatuna ilmunud. Eestis lastele kirjutavatest autoritest on Toomet aga ainuke omataoline.

“Vana aja koolilood” räägivad lihtsatest asjadest. Autor ei jutusta, vaid kirjeldab maailma läbi seitsme-kaheksa-aastase lapse silmade. Need on lihtsad, pisisündmusest rääkivad mälupildid klassikaaslastest, õpetajatest, koolielust. Just see taotluslik lihtsus loobki eheda kontakti lugejaga, pakkudes võrdluse kaudu võimaluse samastumiseks.

Kool on koht, millega igal inimesel on seotud mingid mälestused. Nende mälestuste aktiveerimisega raamat tegelebki.

Siiski huvitav, et midagi pole muutunud. 1980-ndatel oli põhjust rääkida lastekirjaniku pöördumisest juurte juurde seoses ideoloogilise painega. Nüüd võiks sedasama teha seoses massikultuuri pealetungiga. Järeldus, mis siinkohal teha, on aga siililegi selge: veart raamat on hinnas igal ajal.