Kindral meenutab saatuslikku päeva 1899. aastal, mil ta läks esmakordselt oma vaesemale sõbrale külla ja avastas, et see elab kesk meelelist luksust. Ja ühtäkki astunud Konrįdi uksest sisse Henriku naine Krisztina.

On selge, et Krisztinal ja Konrįdil oli armuafäär, kuid kindralit huvitab veel nelikümmend aastat hiljem see, kas Konrįd kavatses seejärel Henriku tappa ja kas Krisztina teadis sellest.

Õigus vaikida. Viimasel aastakümnel ohtralt tõlgitud ungarlase Sįndor Mįrai (1900–89) jutustus “Küünlad põlevad lõpuni” meenutab kuuldemängu. Arvatavasti oli jutustus juba oma ilmumise ajal (1942) omamoodi retro või nostalgiline etüüd, umbes nagu hilisemast ajast Istvan Szabo filmid.

Tegelaste hääled on parajasti või isegi ülearu stiliseeritud, ulatudes meieni otsekui vee alt, veeuputuse-eelsest maailmast. Miljöö on rõhutatult gootilik: iidne loss, äikesetorm. Henrik kõneleb pikkade ja kirjanduslike lausetega. Juttu tehakse äsjapuhkenud sõjast, metsrahvastest, mehevoorustest, sõprusest, jahipidamisest.

Henrik arutleb militaarse homoerootika müsteeriumide üle ja ketrab fatalistlikult kodukootud nietzschelikku mõttelõnga.

Vana reĻiimi aegseid sõdurivoorusi, mida ta kõrgelt hindab, lugejale eriti lähedaseks muuta ei õnnestu.

Konrįd seevastu jääb kogu õhtu vältel napisõnaliseks ja jätab kindrali küsimused vastuseta. Jutustuse põhisõnum ongi võib-olla tõdemus, et see, mis on inimeses kõige tähtsam ja tõelisem, peab jääma varjule – me oleme see, millest me vaikime. Arvan, et tegu on igati meelespidamisväärne seisukohaga praegusel ajastul, mil usutakse pigem vastupidist – et inimse puhul on ainsana tõeline see, millest kogu avalikkus teab. Raamatu esitlusel öeldi ka, et Sįndor Mįrai oli kommunistlikust Ungarist 1948. aastal lahkudes toonud põhjenduseks kartuse, et tal ei lasta uue korra ajal vaikida.

Niisugusel kirjandusel nagu “Küünlad põlevad lõpuni” on tänapäeval lisaks kunstiväärtusele ka arvestatav ajaloolis-antropoloogiline väärtus. See aitab mõista näiteks seda, milline oli too tänaseks väljasurnud, kuid omal ajal nii mõjuvõimas elukas – nimelt kodanlane; millisena ta ennast nägi, millisest moraalikoodeksist juhindus ja mida tähendas tema jaoks aumõiste.

Kui ameeriklased õppisid eurooplastelt. Erinevalt Mįraist valgustab Henry James (1843–1916) oma varajases romaanis “Eurooplased” (1878) muistse maailma kombeid ilma raskemeelsuseta.

Tegu on elegantse, optimistliku ja suhteliselt pealispindse mehelesaamisromaaniga, mis meenutab Jane Austinit varasemast ja Edith Whartoni “Süütuse aega” hilisemast ajast.

Morganaatilises abielus paruness Eugenia, kes seisab abielulahutuse lävel, saabub Euroopast koos kunstnikust venna Felixiga Bostonisse ameerika sugulaste juurde õnne otsima.

Kokku põrkuvad Uue ja Vana Maailma mentaliteet. Tekkinud lahkjooned on omamoodi üllatavad. Olin harjunud mõtlema, et 19. sajandi ameeriklased olid kommetelt vabameelsemad ning sugudevaheline võrdõiguslikkus oli Ameerika edenenum. Viimast eelarvamust Jamesi romaan mõnevõrra ka kinnitab.

Kuid ameerika sugulased osutuvad euroopa külalistest märksa puritaanlikumateks. Seega ühel pool euroopalik salakavalus, meelelisus, intriigitsemine, ilumeel, elukunst, teisel pool ameeriklaste roomalikud voorused, usklikkus, ausameelsus ja puhtsüdamlikkus.

James kirjutas ajal, mil jõukad ameeriklased külastasid sageli ja imetlesid Euroopat ning olid innukalt valmis euroopa kommetest ja elulaadist õppust võtma. Seda on õpetlik lugeda tänapäeval, mil poliitikavaatlejad spekuleerivad selle üle, et Läänemaailmaks nimetatud kultuuriline tervik on koost lagunemas, sest hegemooniline Ameerika ei vaja enam oma Euroopa liitlasi. Ja tõsi on see, et viimastel aastakümnetel ei ole ameeriklased Euroopast praktiliselt midagi üle võtnud, küll aga on eurooplased võtnud omaks mitmed ameeriklaste töö- ja lõõgastumiskombed. Need aga ei ole enam kaugeltki nii roomalikud, vooruslikud ja puhtameelsed kui 125 aastat tagasi.

Raamatupoes avastasin, et Jamesi “Eurooplased” on ilmunud 2002. aastal ka teises tõlkes kirjastuselt Odamees. Riina Jesmini ja Odamehe tõlke võrdlemine võiks olla algajatele tõlkijatele ideaalne õppematerjal, mis teeks näitlikult selgeks meistri ja õpipoisi erinevuse.