Vana Hirmus – küüditaja ja eesti kultuuri päästja

 (31)
Vana Hirmus – küüditaja ja eesti kultuuri päästja
Kaarel Ird oma kabinetis Vanemuises aastal 1969Jüri Tenson / Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Kaarel Irdi elulooraamat on küll põhjalik, kuid loob teatrimehest liiga kuiva pildi.

Raamat „Kandiline Kaarel Ird” on hea, hoolimata eksitavast teabest raamatu kaanel. Seal on nimelt autorina kirjas koostaja Jaak Viller. See paistab tagasihoidlikkusena, mis on lausa väljakutsuv. Tegelikult on Jaak Villeri kirjutatud originaalteksti mitu korda rohkem kui mõnes elulooraamatu pähe müügiks pandud fotoalbumis. Nii et autoripoolse üldistusega on raamatus kõik korras. Muidugi on ka „Dokumente ja kommentaare”, nagu ähvardab alapealkiri, aga ilma nendeta olekski imelik. Teatrimees Kaarel Irdi elulugu on pandud kaante vahele, võttes abiks pea kõik märgid, mis suurmehest maha jäänud, või siis peaaegu kõik.

Teatrirahval läheb suhteliselt hästi. Selles mõttes, et siin on olemas päris elulood, mis kirjutatud suure materjali pealt, või­maldades tõsimeelselt seletada, miks see loominguline elulugu läks nii nagu läks. Nii hiljuti lettidele jõudnud Jüri Järveti raamat kui ka nüüdne Kaarel Irdi teos on „päris” elulooraamatud. Mis ei tähenda, et ka „Kandilises Kaarel Irdis” poleks konksusid, millest kinni hakata. Näiteks oleks võinud rohkem peatuda Irdi poliitilisel tegevusel enne juunipööret. Või isegi tema enda käsitlusel sellest. Nimelt tuleb ka raamatusse jõudnud Irdi enda jutustatud ajalooseikadest välja, et kus ta enne 1940. aasta pööret ka ei käinud, seal oli kohe põrandaalune värk käimas, millest teatrimees kohe osa võttis. Näiteks räägib ta seoses Rakvere teatrisse mineku või­malusega Rakvere haridusseltsi juhatuse enamusest, mis „poliitiliselt aga olid seotud põrandaaluse kommunistliku parteiga” (lk 87). Kuidas on nende rakukestega, millest Ird räägib? Mis nad olid ja kas nad ka tegelikult olemas olid või avaldus juba neis kirjapanekuis Irdi komme teha mängus kõva bluff, nagu ta tegi hiljem pidevalt Tallinna sakste juurde lahkumisavaldusi viies?

Võib-olla tuleb Villeri kujutluses pilt Kaarel Irdist kuiva­või­tu. Kui targast mehest, kes langetab otsuseid, mis tagantjärele kõlbaksid Ameerika ärikooli näideteks. Kas poleks huvitavam hoopis rõhutada, et Irdis oli sees mängur, kes julges teha nii, nagu teised ei teinud ja mis ei olnud päris vastav inimeste ootustele. Kaardid, millele ta mängis, osutusid enamasti trumpideks, ent mõnega läks ka alt. Ülo Tontsi raamat „Kolmkümmend aastat teatriehitamist” annab Irdi repertuaaripasjansi mõistmiseks häid vihjeid, kuid neid on Viller vaid osaliselt kasutanud.

Muidugi peab autor oma objektist lugu pidama, kuid vahel on tunne, et Viller on üle pingutanud. Libisenud üle Irdi dramaatilistest altminekutest ja võt­nud konfliktides Irdi kaitsta. Näiteks suures 1964. aasta arveteklaarimises Irdi ja osa trupi vahel peab Viller vajalikuks oma kangelast Irdi kaitsta Ines Aru eest. Ja käiab versiooni, et Irdi asemel intrigeeriti Pansot Vanemuisesse tulema, hoolimata sellest, et seda pea kõik asjaosalised eitavad. Vahest oleks Irdi mõistmisele kaasa aidanud hoopis see, kui tema tollase opositsiooni taotlused oleks põhjalikumalt välja toodud.

Kõva rahvuslane Ird

Irdi kaitstes ja õigustades ei jõuagi raamat kuigi sügavale seletusega, miks oli suurel teatrimehel nii palju vaenlasi. See jääb kusagile sinna kanti, et kes on andekas, teeb palju ja paistab välja, see on ikka pinnuks silmas. Ent Irdi puhul oli veel üks asi. Enamik teatrirahvast viibis Eesti NSV-s siseemigratsioonis, hoolimata isegi oma rahvakunstniku tiitlitest ja ülem­nõu­kogu presiidiumi aukirjadest. Ird oli nende jaoks teistsugune, inimene, kes tükkis ise Eesti NSV fassaadile. Kas võis olla, et seda teisiti olekut ei sallitud?

Paradoks on selles, et võrreldes eesti teatri enamiku moodustavate siseemigrantidega oli Kaarel Irdil veel üks suur erinevus. Nemad olid normaalsed ausad inimesed, kuid Ird oli osalt oma tegudelt ka suur rahvuslane. See on mõte, mida Viller väga ei arenda. Muidugi on küüditaja Ird hoopis teistsugune rahvuslane kui Mart Laar või Lauri Vahtre, kuid sama kangusekraadiga, ja see on rahvuslaste häda, et nad näevad ainult endasuguses õiget eestlast. Nii ka Ird. Ja tema rahvuslik tegu on see, et lihtsustatult öelduna säilitas ta Eestis viimase saksa teatri, sel ajal kui teised kõik vaikselt venestusid, säilitades nii meile saksa-vene kultuuride tõmbetuule, mida eesti teater sirgumiseks vajas.

Koostaja Jaak Viller

Kandiline Kaarel Ird

Eesti teatriliit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare