Vana mehe käe vari lapse selja peal
Kümme aastat oli Gabriel García Márquez kirjanduslikus mõttes vait olnud, kui hakkasid käima jutud, et kohe-kohe ilmub tema raamat hooradest. Kaua ei läinudki, kui mereröövlid olid nina ukse vahele saanud ja pisikesest romaanist „Memoria de mis putas tristes” ilmus kõigepealt mitteametlik ehk piraatväljaanne. Millist mõju see avaldas hispaaniakeelse versiooni müügile, ei tea, aga õnneks ei ole see takistanud romaani levikut teistes keeltes, ja kiiresti, sest raamatus on kõigest sadakond suures kirjas lehekülge.
Nagu “Armastus koolera ajal”, nii on ka “Minu mälestused kurbadest hooradest” omamoodi vanainimeste raamat. Peategelaseks vana mees, kes enne üheksakümnendat sünnipäeva tunneb, et nüüd on tema tund tulnud ja tema tahab neitsit saada. Helistabki vana mees siis salabordelli pidajale Rosa Cabarcasele, kes on vana meest juba paarkümmend aastat enda majja meelitanud. Vana mees on senimaani vastu pidanud ja oma hooradega ise hakkama saanud. Nüüd aga on eriline olukord.
Niks ja naks on Rosal tüdruk leitud ja õhtul ootabki vana meest tuba koos tüdrukuga. Et tüdruk on peatselt juhtuva pärast kangesti hirmu täis, on ta palderjanijooki täis joodetud ja magab rahulikku töölislapse und – käib ta ju päeval vabrikus nööpe ette õmblemas ja on õhtuks surmväsinud.
Vana mees vaatab ilusat veel õieti puhkemata tüdrukut – too pole veel neliteistki –, paitab teda, laulab talle laulu ja jääb isegi magama. Hommikul läheb varakult koju, sest iganädalane artikkel, mis kirjutamist ootab, ei anna talle rahu. Toimetuses ootab teda pidu, kingitused, ja kuigi ta on otsustanud töötegemise lõpetada, annab ta taas kord direktori veenmisele järele ja kirjutab edasi.
Vanaduse märgid
Tüdruk aga ootab teda, solvunud, et mees temaga midagi ette ei võtnud. Vana mees saab uue elu. Ta viib kodust armsaks saanud esemeid salabordelli tüdruku tuppa, kaunistab seda, ostab lapsele jalgratta, et tal oleks parem tööl käia. Ja igal ööl magab ta naiseks sirguva tüdruku kõrval karske vanainimese und. Jah, ta puudutab tüdrukut, laulab talle, räägib talle lugusid, aga ei midagi enamat.
Aga millest siis peale selle lõpuni puhtaks ja puutumatuks jäänud armastuse räägib Márqueze viimane romaan? Peategelane on üheksakümne aastane, eks siis ikka vanaduse märkidest, tervisest, mälestustest, inimese elu pealispinnast ja siseilma tegelikkusest. Usaldusest – nii lapsikust usust toitu saavast kui ka vanainimeste kõikenäinud elukogemusel põhinevast. Raamatu vähestelt lehekülgedelt kerkib õhku mõnusat sooja ja lohutavat huumorit. On see järjekordne ümberjutustus? Uinuv kaunitar ja koletis üheskoos? Mõlemad peaks üks siiras suudlus uuele elule äratama, aga kas see juhtub? Või ehk on õigus John Updike’il, kes ütleb, et see raamat on kui Márqueze armastuskiri kustuvale valgusele?
MINU MÄLESTUSED
KURBADEST HOORADEST
Gabriel García Márquez
Hispaania keelest tõlkinud
Külli Artmann
Eesti Raamat
