Vanad ja prominentsed vihmavarjud Kadriorus
Huvitav, et vihmavarjumood ei ole aja jooksul eriti muutunud, vähemalt silma järgi on nende väljanägemine ikka ühesugune. Kui eksponaatidel poleks juures konkreetseid aastaarve, siis võiks peaaegu kõiki pidada kaasaegseteks – ikka kas klassikaline pika või lühikese varrega must, triibuline või lilleline.
„Kuigi vihmavari on moeaksessuaar, pole tema trend moega kaasas käinud. Aastate kaupa on sirme raske määratleda, seda enam, et Eestis pole neid keegi eraldi uurinud,” ütles näituse kuraator Piret Meos, kes ekspositsiooni koos kunstiteadlase Mirjam Peiliga koostas. Vahe seisnevat eelkõige materjalis – kuni 1950-ndateni olid vihmavarjud riidest, siis hakkas tulema kile.
Riidest vihmavarje ei kuivatatud lahtiselt, nagu me nüüd oleme harjunud, vaid kinniselt, sest muidu veninuks kattematerjal välja. Meose sõnul on sirmi vanuse tunnuseks ka käepideme materjal – kuni 1930-ndateni oli selleks puit, siis eboniit, plastmass, nüüd metalltoru.
Näituse vanimad eksponaadid on 1920-ndatest, paar varju on ka tsaariajast. Need pärinevad Harjumaa muuseumist. Kollektsioonitäiendust saadi ka Hiiumaa ja Tartu mänguasjamuuseumist. Omaette eksponaat on Eduard Vilde valge, rohelise voodriga pikavarreline vihmavari.
Alati välismaine
Varjud on välja pandud aastakümnete kaupa – algavad kõige uuematega, ja lähevad ringipidi kogu aeg vanemaks – 1990-ndatest kuni 1950-ndateni välja.
Selgub, et vihmavarju konstruktsioonile oli oluline 18. sajand, kui peamiselt Prantsuse töösturid tegid disainis olulisi uuendusi, et muuta sirmi kergemaks ja mugavamaks. Vihmavarju teleskoopvarre leiutas prantslane Gosselin umbes 1785. aastal. Tema olevat välja nuputanud ka kokkukäivate ribide süsteemi, millega sai varju lühendada ligi kolmandiku võrra.
Eestis ei ole vihmavarje kunagi toodetud, neid on läbi aegade sisse toodud välismaalt – Hiinast, Jaapanist ja mujalt, Nõukogude ajal jõudsid meile ka Saraatovi sõjaväelises elektroonikatehases valmistatud vihmavarjud.
Näituse meeleolu loovad vihma- ja päikeseteemalised luuletused, kuulsuste vihmavarjude juures on väljas ka sirmi soetamise lood. Nii saab teada Priit Pärna katkiste ribidega vihmavarju kohta, et nimetatud vidin on üks tüütu ja mõttetu asi, ja seda pole üldse vaja, eriti siis, kui ta sul kaasas on. Kui sa aga juhtud jääma suure saju kätte, siis ostad selleks hetkeks väga kiiresti ja kõige odavama varju, mille eluiga on samasugune.
Väljas on Ita Everi Eesti Televisiooni kirjadega vihmavari, Kaie Kõrbi lilleline, Epp Maria Kokamäe suur pruun, muuseumi kauaaegse direktori Elim Treieri elegantne pikavarreline Pierre Cardaini naistevihmavari jm.
Näitusega kaasneb ka laste-programm „Väiksed vihmatargad” lasteaia- ja algklassilastele. Kavas on ka õpituba, kus saab õppida kaunistama-maalima oma vihmavarju.
„Naerdes läbi vihma ja päikese”
Vilde majamuuseum/kastellaanimaja, Kadriorg, Roheline aas 3
Näitus avatud 29. novembrini
