Vandenõu vari Falkoonia kohal

arvustus “Falkoonia õlu oli külmem ja kibedama maitsega kui meie oma,” kõlab väga elutervelt Indrek Hargla debüütromaani “Baiita needus” algus. Niisugune hakatus paiskab lugeja otsekohe õllevahuna kobrutavate seikluste keskele ja annab ühtlasi kätte romaani põhitooni. “Õlut” oli ju ka sõna, millega astus esmakordselt lugeja ette manaja Geralt Sapkowski “Wiedzminis”.

LÄÄNESLAAVI FANTASY. Hargla loomingul on muudki ühist Sapkowski omaga – asjalik, loogiliselt seletatav maagia on enamiku Hargla lugude lülisambaks. Kuulsa poolaka kombel püüab meiegi autor luua realistlikult väljatöötatud fantaasiat. Nii ei kohtagi Hargla fantasy-lugudes tähtedeni kõrguvaid kristallpaleesid ega haldjaprintside võlukulda, seda asendavad inimlike kangelaste seiklused mõistusepäraselt loodud maailmades, mis oma reaalsuses meie ilma algusaegadest palju ei erinegi. “Baiitale...” on omane lääneslaavilik-idaeuroopalik setting (Sapkowski lugude sarnane seegi). Tegelikult polegi Hargla romaani maailm tundmatu ulmehuvilisele, kes lugenud autori 1999. a. fantaasiajuttu. “Kõik võimalused maailmas.” Ramadase saare ja Farliki kultuse mainimine on märgusõnadeks, mis kahte lugu ühendavad. Kuid kui lühijutus oli kirjeldatud müütilise kuldaegses antiigis asuvat maailma, ollakse romaanis jõutud aastatuhandeid edasi – keskaega.

Peategelane, Zembori õukonna rüütel Savo, saadetakse naabermaale Falkooniasse korraldama kosjakaupa kahe koja troonipärijate vahel. Teepealses kõrtsis õnnestub tal päästa tundmatu tütarlapse au. See sündmus paiskab ta ootamatute intriigide ja märuli keskele ( Indrek Hargla kasutab siin võimalust hiilata teadmistega tuntud ja tundmatutes sõjakunstides). Kangelase teeks jääbki avastada oma roll sündmusteahelas. Nagu fantasy-zanrile omane, etendab siingi juhtivat osa saatuslik ettemääratus, seekord hukkunud armastatu needuse kaudu. Siiski saadakse romaani esimeses pooles hakkama ilma nõiakunsti jm üleloomulikku mainimata. Pigem meenutas lugu kuni keskpaigani mulle “Musta noole” taolist põnevat noorsooraamatut. Et aga Hargla on ennekõike tugev õuduskirjanik, ei jää siingi pauk luuavarrest tulemata.

Romaani viimases kolmandikus tuleb ette nii nekromantiat (jällegi pakub autor originaalseid rituaale) kui vihjeid veelgi kohutavamale nõiakunstile. Uue tegelasena sekkub mängu nõid Deomid, kes jätkab vahvalt tublide teadjameeste pan Grapowski ja Sänna–Tarmo rida. Eks ole Harglale ikka omane särava loogikaga loodud õudus abil lugejat erutada. Ka tema teised, seniajani väikesearvulised katsetused fantasy-vallas on olnud horroriga läbi põimitud.

RASKE ON OLLA PROGRESSOR. Kõigele vaatamata ei olegi Indrek Hargla “Baiita needus” tegelikult puhas fantasy .

Loo lahendusega tõmmatakse pahaaimamatutel fantaasiasõpradel võluvaip jalgade alt, et asendada see sootuks kõrgtehnoloogilisema kudumiga. Romaani puänt on vägev ja kallutab oma raskusega kogu senise tegevustiku ümber. Siin võib aga kahelda, kas taoline lõpp, mis olnuks omal kohal lühijutus, passib üldse romaanile? Oodanuks ikka mingit eepilisemat arendust. “Baiita…” põhjal võib järeldada, et Hargla on ikkagi ennekõike novellikirjanik,kuid samas on mitmed ta jutustused (nagu “Excelsuse konkistadoorid”) piisavalt romaanipärased. Rohkem kui käesolev teos. “Baiita..” esindab oma esitlusviisis Hargla ladusat ja mõjuvat jutustamisviisi, stiil on (vaatamat paarile tänapäevasele pallimänguterminile) kaasakiskuv ja värske.

Romaan on tegelikult äraspidine progressorilugu, teema, millest on põhjalikult kirjutanud Strugatskid kui Zelazny. Kuid just rakursi uudsus näitab Hargla meisterlikkust. Raamatu teist põhiteemat iseloomustab hästi lause Kurt Vonnegutilt: “Inimelu eesmärk on julgeda armastada neid, keda armastada saab, hoolimata sellest, kes su elu suunavad.” Niisiis lõpetuseks – ootaks järge Savo ja Gudruni, eriti aga Oseano loole.

BAIITA NEEDUSIndrek Hargla

Varrak, 2001