„Vanem poeg” päästis Tallinnas elu ja teatri
Vampilov on väga venelik autor. Sestap on ka „Vanem poeg” Vene Teatris väga venelik, ent samal ajal üldmõistetavalt inimlik, liigutades inimesi naeru ja pisaratega. Sõltumata rahvusest.
Siberi mehest, varalahkunud Aleksandr Vampilovist püsib siinmail hea mälestus, sest teda lavastati seitsme-kaheksakümnendatel korduvalt tänu näiliselt lihtsale, ent paljudele ületamatuks osutunud saavutusele: oma teostes suutis Vampilov jutustada inimeste lugusid nii, et seal polnud jälgegi Nõukogude võimu püüdlustest ja elumõistmise kitsendustest. „Vanema poja” esietenduse järel tekkis äratundmine, et tegemist on taasavastatud suurvaimuga, kes ka pärast surma suudab asju paremuse poole lükata.
Peterburist pärit külalislavastaja Aleksandr Kladko lavastuse algus suurt õnnestumist ei ennusta. Lavastaja poolt üles ehitatud mängud venitavad tegevuse tarbetult välja ja tükk läheb käima alles siis, kui ula peal noormehed Bussõgin (Dmitri Kostjakov) ja Silva (Sergei Furmanjuk) käivad sooja tuppa saamise nimel välja luiskeloo, et Bussõgin on pereisa Sarafanovi (Sergei Tšerkassovi) minevikust pärit poeg.
Hea ansamblimäng ja akustika
Edasi läheb Kladkol juba ladusalt ja ta suudab sügavuti läbida tüki partituuri, kus traagiline on kõrvuti koomilisega ja tegevuse ammendumise vastu varuks ohtralt uusi pöördeid. Nii et vaataja naudib koos näitlejatega näitekirjaniku meisterlikkust, mis ei jää päris kindlasti alla Neil Simoni Broadway virtuooslikkusele, ent on ühtlasi karakterites ja väärtushinnangutes äratuntavalt venelik. Samal ajal on seal hoiul tähtis moraalne point: kõige tähtsamad inimesed on sinu enda perekonnas. Püsiväärtusi tuleb hoida.
Hea lavastus ei sünni rollideta ja teater on saavutanud siin hulga töövõite. Dmitri Kosjakov ei ole suure välise sarmiga näitleja, kuid see-eest veenab näitleja sees toimuv täielikult. Tema mängitud nimitegelane hakkab Sarafanovite perekonna muredele kaasa elama viisil, mis paneb ka publiku toimuvale kaasa elama. Kosjakovi loodud lavakuju annab kogu lavastusele tõe mõõtkava.
Sergei Tšerkassov on Sarafanovi rolli jaoks noorevõitu, ent ta leiab Sarafanovi osas lüürilised noodid, mis korvavad selle puuduse. Lisaks õrnahingelisusele suudab Tšerkassov olla ka tragikoomiliselt groteskne, nii et kõik Vampilovi tegevuse keerdkäigud saavad lavastuses kujundlikult läbitud.
Tatjana Jegoruškina Nina on mängitud naiselikult südamlikult, nii et Nina ja Bussõgini tõmme pääseb maksvusele. Täpsed ja elavad on ka kõrvalosad, nii et terviku loomise ühtsuses võib näha ansamblimängu, mis pole seal majas just sage külaline. Huvitav on see, et õnnestunud lavastuses hakkab elama isegi Vene Teatri kehvapoolne akustika: näitlejate kõne muutub kandvaks ja kõlavaks.
Lavastus oleks tõeline meistriteos, kui lavastaja oleks suutnud loobuda oma kombest mingite lisategevuste abil erilisi „rõhuasetusi” teha ja sellega ühtlasi Vampilovi hoogsale tegevusele pidurit panna. Nii et „Vanema poja” lavaelus oli küllaga hõredaid kohti, mida näitlejad kipuvad lavastuse edasises arengus parandama.
Loodetavasti ei raputata sellega lahti õnnestunud tervikut, mis on vaieldamatult olemas.
