Vanema õe meenutus poeedi rahutust noorusajast
Selle raamatu leheküljed on täis kultuurilisi lademeid. Palju on juttu Paul ja Linda Viidingust ning suguseltsist, millest enamik on ühel või teisel moel jätnud endast märgi Eesti kultuurilukku. Aga see, et loo keskmeks osutus Juhan, on loomulikust loomulikum.
Mälestusteraamat on aus ja ilustamata ning võrdlemisi dramaatiline, sest peategelase eneseleidmine ei käinud sugugi kergelt. Ei paista, et palju (ebameeldivaid) asju oleks varjule jäetud. Nendest valusaim on suhe emaga, mida on raamatus näidatud konfliktse ja mõlemale poolele valusana. On tunda autori tahet vaadata asju erapooletult ja see on mõistetav. Kuidas eelistada ema vennale või vastupidi? Sestap jäetakse järelduste tegemine lugejale ja vägisi tekib lehekülgede taga alltekstis pilt põlvkondlikust konfliktist, kus Pätsi-aja korraliku kasvatusega daam osutus olema ühes paadis hilishipipõlvkonna mässulisega. Muide, see oma põlvkonna skepsis jäi Juhanile elu lõpuni loovalt külge – ta ei kartnud panna kahtluse alla tõsiasju, mida kõik teised aktsepteerisid, kuid millest tema mõistus ja süda leidis vea.
Juhani kasvamisele ja kujunemisele vaatab Mari Tarand tagantjärele õe heatahtlikkusega, rõõmustades märkide üle, mis räägivad venna ande arenemisest, olgu siis tegu kirjamehe või näitleja tööks vajalike eeldustega. Mari Tarand ei halvusta Juhani näitlejaambitsioone, mis olid ütlemata tõsised ja mida on näiteks Mihkel Mutt seadnud kahtluse alla väitega, et Juhan Viidingu näitlejavõidud tulid enamasti tänu mängule oma luuletajaimagoga.
Hämmastav on raamatust teada saada, et Juhan Viidingul oli suuri raskusi reaalainetega. Temaga kohtunud inimestele jäi meelde just vahe mõistus ja range loogika. Kummaline on see üliandekate maailm.
Loomingu seosed lapsepõlvega
Seoseid noorpõlve ja kirjandusliku pärandi vahel on raamatus võrratult enam sel lihtsal põhjusel, et paberil pärand on olemas, ent näitleja Juhan Viidingu loodu on haihtunud koos etendustega olematusse. Seosed on täiesti konkreetsed, näiteks toob autor ära luuletuse “Sel poisil oli raske veretõbi” prototüübi, jättes konkreetse nime siiski nimetamata. Kas juba töötab meie seadusega uuendatud andmekaitse, mis ähvardab võtta meie kultuuriloolt konkreetsuse?
