Vanemuise uuslavastus eeldab kasinate nõudmistega vaatajat
Kentsakate kostüümidega ja mänguruumi pakkuva kunstnikutööga hüpermoodsaks keeratud lavastus, mis Peeter Volkonskilt ja Hannes Villemsonilt uue tõlke saanud, paraku keskpärasusest kõrgemale ei tõuse.
Lugu ise on lihtne. Aristokraatlikus reglementeeritud keskkonnas ei lasta end hästi tunda uljal vabahingel Orlandol (Tambet Tuisk), ega ka armastuse järele õhkavatel piigadel Rosalindil (Marika Barabanstsikova) ja tema onutütrel Celial. Ja nii nad metsa pagevadki, Rosalind meheks moondununa, et julgem oleks. (Ardeni metsana hakkab hästi tööle lava piirav publik.) Vabadusejanus noored leiavad lõpuks üksteise, vahepeale jääb hulk soorollide vahetusest tingitud segadusi.
Vaatamata trikkidele igav
Kus on aga olnud lavastaja silmad, tahaks küsida, avastades näitlejaid juba mitmendat minutit nagu vahakujusid laval üksteist vargsi seiramas: silmapilgutuse-põhisest miimikast saab aimu ainult esimeste ridade publik, kaugematel jääb saamata ka satiiriline, retoorikast ja loogikast pungil tekst. Seda staatilisust ei kompenseeri ka koreograafilised kaklusstseenid, südamlikud laulukesed ja muud elevust loovad trikitamised.
Tambet Tuisk Orlandona teeb kõik, et tema senine muljetavaldav rollide rida ei peaks kannatama. Ta on ka ainukesena aru saanud, mida interaktiivsus teatris tähendab, ilma et piinlikkustunne üllatusmomenti varjutama hakkaks, nagu mitut puhku juhtub. Natuke nukker on, kui vaatajat peetakse rumalaks: teeme natuke sporti, viskame hundiratast, vahetame riideid ja teeme nägusid, ja ongi kõik rahul! Aga kas ikka on?
