Vanessa Redgrave sõnastab leina
Joan Didion on Ameerika kirjanik, kes ei saa keerulistel teemadel vaiki olla ning on kirjutanud teravaid esseid nii Ameerika kultuurist kui ka poliitikast. Kui Joan Didion oli 71-aastane, kirjutas ta raamatu “The Year of Magical Thinking” (2005, ee “Maagilise mõtlemise aasta”).
Õigupoolest on see küll üks pikk-pikk essee surmast, leinast, leppimisest ja elust pärast lähedase inimese surma.
Igasuguse pateetikavarjundita on selge, et vaevalt saab ühe inimese elus olla raskemat aega kui aasta-poolteist, mis viib ära armastatud mehe ja jumaldatud tütre. Sellisel juhul ongi põhi-mõtteliselt kaks võimalust: kas valust mõneks ajaks hulluks minna või valada valu mingil moel endast välja, loomingusse.
Didion valis teise tee. Tema raamat, minevikust ja olevikust märkide otsimine, on omamoodi surma jälitamine. Didion kui surma detektiiv toob lugejani õõvastava tõdemuse: need, kes surevad – isegi kui nad elavad oma harilikku igapäevast elu –, teavad oma surma ette.
Kui Vanessa Redgrave on 71-aastane, mängib ta Joan Didioni näidendis Joan Didioni. Ei, Redgrave ei ole pooltki nii väike, kõhetu ja miniatuurne kui Didion, temast õhkub ikka sedasama suursugusust ja vaimuteravust, mida alati.
See juhtub ka teiega
Ta on laval, näiliselt puhas ja halbadest asjadest puutumatu naine, tefloninimene. Üks naine. Üks tool. Selja taga vihuti põrandasse langevad kardinad – kõrb, hämarus, üksindus. Valguse mäng, mis kord naise viimse üksikasjani välja joonistab ja kord saadab tema varju mitmekordseks ristatuna seinale hulpima. Ja ikka need seljatagused kardinad – mida enam neid langeb, seda suuremaks kasvab üksinduse ring naise ümber, seda selgemaks saab valu lõputus.
Vanessa Redgrave valitseb lava nagu Kassandra, kelle imepärane ette- ja tahanägemise võime toob hukatuse mitte talle endale, vaid tema kõige lähematele, jättes ta seeläbi suurimate võimalike piinadega üksi edasi elama. Temast õhkuv arusaamise kihk on täiesti mõistetav, ometi ei piisa sellest vähimalgi määral, et valu kahandada või mõnda teise kanalisse suunata. Valu ei kao kusagile, valu on sellel laval, valgub lavalt saali ja levib hiirvaiksesse publikusse. Valu jäävuse seadus.
Redgrave oskab anda Didioni näidendisse mahtunud vähestele lausetele tõelise elu. Sõnad ja vaikused koonduvad puhuti hulluks ajavaks energiaks, korduvad laused ja väljendid ainult aitavad sellele kaasa. Ja kui juba saabubki tunne, et nüüd-nüüd on kõige hullem möödas, Johni surm minutise täpsusega paika pandud, selle koordinaadid elu kaardile kinnistatud, tuleb uus pauk. Tütar. Q. Quintana Roo.
Mõne kuu eest abiellunud tütar on täiesti arusaamatul kombel täiesti arusaamatult raskelt haige ega taha kuidagi paraneda. Ehkki ema annab oma sõna, et ta saab terveks. Akuutse haigusega kaasnevad akuutsed tunded ja nüüd näeb vaataja lõviema, kes tõepoolest hullunult oma lapse elu eest võitleb. Ent kus jääb väheseks meditsiinist, seal ei aita ka (lõvi)emaarmastus.
Ühega poeb Didion saalis istujatele iseäranis naha vahele. See on: “See juhtub ka teiega. Üksikasjad võivad küll olla teistsugused, aga see juhtub ka teiega.”
“Maagilise mõtlemise aasta”
Joan Didion
Sündinud 5. detsembril 1934.
•• Ameerika ajakirjanik, esseist ja kirjanik. The New York Review of Booksi püsiautor. Teda on nimetatud parima proosastiili viljelejaks ingliskeelsete naisautorite seas. Mitme stsenaariumi kaasautor koos kadunud abikaasa, kirjanik John Gregory Dunne’iga.
Vanessa Redgrave
Sündinud 30. jaanuaril 1937.
•• Inglise filmiauhinna, Cannes’i parima näitlejanna auhinna, Kuldgloobuse, Emmy jt auhindadega pärjatud briti näitlejanna pärineb teatrinäitlejate Redgrave’ide dünastiast. Usin inimõiguste eest võitleja, UNESCO hea tahte saadik.
David Hare
Sündinud 5. juunil 1947
•• Üks Vanessa Redgrave’i lemmiklavastajaid. Aitas Joan Didionil raamatumõõtu essee New Yorgis näidendiks vormida. Kõigepealt mängitigi seda New Yorgis, sel aastal aga oktoobrini ka Londonis National Theatre’is.
Maagiline mõtlemine
•• On omane kõigile põlisrahvastele – see on näiteks vihma väljavõlumine sellele mõtlemise teel. Kui ikka piisavalt kõvasti mõelda, et tühjad kingad ootavad, ehk siis tulebki see, keda need ootavad.
