Vanglarahvas tantsib Euroopasse

Vanglaülem, naisvalvur ja kinnipeetav arendavad eurovanglas suhteid.

Möödunud nädalal esilinastunud tantsufilm “Teine” on eesti kultuuris pretsedent – esmakordselt on kaameraga kinni püütud tants Euroopa televisioonis ringlevate parimate kunstistandardite kohaselt.

Kangelastegu ei seisne ainult selles, et eri Euroopa televisioonidest on tükikeste haaval Eestisse kokku tassitud meie mõistes väga suur raha. Tähtsam on see, et on valminud teos, mis on juba linastunud Rootsi riigitelevisioonis ja läheb veel eetrisse Soomes, Norras, Taanis, Sloveenias, Saksamaal ja ehk mujalgi.

Tantsufilm viib sinna põnevalt leitud Eesti kujundi – Tartu eurovangla koos selles keskkonnas näidatud inimesega.

Vanglaseinte vahel arenev suhtekolmnurk, milles osalevad vanglaülem (Mait Malmsten), naisvalvur (Helena Jonsdottir) ja noor mehine kinnipeetav (Ruslan Stepanov), on oma sisu ja arengu poolest mitmetähenduslik, nii nagu tantsukunst oma abstraktsusse kalduva väljendusega tänapäeval tihtipeale. Filmi parimad hetked on seotud kätega: väiksed argised või siis hoogsad üldisemad käeliigutused kaadris liigutavad lugu, andes samas mänguruumi vaataja fantaasiale.

Nõrgaks kohaks muusika

Mitmetähenduslikkus pole langenud hämarusse, filmis on piisavalt dramatismi. Tegu on kirgliku armastusega ja võitlusega armastuse pärast. Väikeses Eestis pole tihti ressurssi, et siinset kutseoskuste taset järele proovida. Nüüd siis on selge, et tantsijat saab kaadrisse tabada ka nii, et jalg või käsi kogemata välja ei jää. Et on olemas hästi komponeeritud pildirida, mis vastab hästi läbimõeldud teemadele ja nende arendamisele.

Esimese pääsukese kõige nõrgem koht on muusika. Mitme autori kirjutatud lõigud rahuldavad hästi iga stseeni hädapäraseid vajadusi, kuid filmi helirida tervikuna ei pretendeerigi isikupärale ega dramaatilisele arengule, justkui oleks Eesti üks kehvade heliloojate maa, kus filmi ja helilooja koostöö pole võimalik. Õnneks leidub viimaselgi ajal selle patiseisu kõrval erandeid, näiteks Märt-Matis Lille muusika dokfilmile “Tõrjutud mälestused”.

“Teine” on oma pikkuse poolest ebaadekvaatne. Kui lõigata välja mõned kordused ja kõrvalmotiivid, mis looterviku seisukohalt väheolulised, oleks teos tunduvalt lühem. 25 minuti sisuliseks täitmiseks oleks vaja veel üht pööret ja tegevuslikku käiku.

Kolmas etteheide on seotud peaosalise Helena Jonsdottiriga. Ta on suurepärane tantsija, kes tõestab seda loova partnerlusega, luues võrratuid tantsudialooge nii Mait Malmsteni kui ka Ruslan Stepanoviga. Eesti oludes oleks ta vaieldamatu selle rolli favoriit, ent sellise suurtöö puhul ei pea ju piirduma Eesti piiridega. Naabermaal Soomes ja igal juhul Rootsis oleks leidunud tantsija, kes ei jääks alla Jonsdottiri oskustele, kuid mis peaasi, oleks ea poolest sobivam. Vastates enam loo ja partnerite ette antud olukordadele.

Jäägu nende puudustega nagu on, filmi tasub vaadata, olgu ta tele-esilinastus pealegi vähemustele (tantsusõpradele) mõeldud kellaajal.

Teine

Režissöör: Rene Vilbre

•• Lavastaja: Helena Jonsdottir

•• Stsenaristid: Rene Vilbre, Teet Kask, Helena Jonsdottir

•• Produtsendid: Heidi Pruuli, Helena Jonsdottir, Mati Sepping

•• Operaator: Janno-Hans Arro

•• Osades: Mait Malmsten, Helena Jonsdottir, Ruslan Stepanov, Jelena Karpova jt

•• Esilinastus kinos Sõprus 10. oktoobril

•• Esilinastus ETV-s neljapäeval, 17. novembril kell 23.10