Varalahkunud klassiku suur metafüüsiline vaikelu
Muidugi on küsitav, kui ülevaatlik on Keskküla tagasivaatenäitus Kunstihoones: paljud tööd on laiali Moskvas ja läänes, lisaks ei taha muuseumid oma püsiekspositsiooni hea meelega hõrendada. Kuraator Harry Liivrannal läks materjali kokku ajamisega samuti kiireks.
Keskküla loomingu määratlemisega on kriitikud päris segaduses: on need metafüüsilised maalid, urbanism või lihtsalt vaikelud? Viimane määratlus on ka näituse alapealkirjas. Metafüüsilisusest kõneleb vahest ainult „Kreeka motiiv” ja ehk ka „Põhja-Eesti maasik”, kus on midagi Georgio de Chrico meta-füüsilisest maalist. Ando maaliproduktsioon pole eriti suur. Ta oli ühe pildi, mitte konveierkunstnik. Kunagi hooples keegi, kuidas üks maal valminud tal poole tunniga, kuid teose mõtet kandnud ta endas kümme aastat. See võib kehtida ka Ando puhtabstraktsete maalipindade puhul („Bonnard’i tuba”).
Teatavasti alustas ta popkunstnikuna, millest on näitusel näha autoportree. Kahjuks pole teist kuulsat pilti „Veel üks tüdruk meie sekka”. Järgnes täiesti realistlik hilissuvine natüürmort. Nii mõnedki arvasid, et Ando on leidnud lõpuks oma ampluaa, kuid järgmisel aastal tuli hüperrealism. Kunstnike arsenali ilmus aerograaf, mis võimaldas anda veidi häguseid kontuure – nagu fookusest ära foto. Valmisid maalid „Rand” I ja II ning ehitiste seeria.
Tolle aja noori ei huvitanud arhitektuursed esindusfassaadid, vaid tühermaad ja poolikud ehitised. Andol oli tol ajal ateljee Nõmmel, Kuiv tänav 6a. Just sealt ja 1979. aastast on pärit ateljee interjöör, kus uksele on kleebitud kitšilik postkaart. Peeglist aga paistab välklambi sähvatus. Sellega avalikustab ta oma loomemeetodi, s.t hüperrealistlikud maalid on foto järgi tehtud. Siin võime rääkida omamoodi metakunstist. Selle maaliga näis lõppevat Ando hüperrealistlik periood. Kõnekas on ka mainitud postkaart. Nii hämmastav kui see ka pole, huvitasid avangardisti vanad postkaardid.
Vanem kunst ja linnapildid
Teel avangardismist postmodernismi määras palju Keskküla stažeerimine Saksamaal, kus valitses transavangardistlik maalikunst. Tema maalidesse ilmusid maalilised elemendid („Vaikelu müüdiga”). Valmis ka seeria vaikelusid, kus näeme mingeid kivistisi. Maalil „Roosa pilv” vastandab ta nn tugevat mateeriat efemeerse mateeriaga. Väga huvitav on maal, kus näeme kahte eri ajaloolisse stiili kuuluvat torni. Ando huvi vanema kunsti vastu näitab ka maal „Freskostuudium”. Samal ajal hakkasid kunstnikku huvitama kõikvõimalikud faktuurid. Kuhugi ei kadunud ka urbanistlikud motiivid („Tööstusinterjöör”).
Kahjuks on näitusel napilt esindatud Keskküla videolooming. On Venezia biennaalil väljas olnud interaktiivne video kahest vanamehest. Siis näeme videofragmente installatsioonist „Opus Petra”. Puudub tema dramaatiline video, kuhu on põimitud hukkunud Vene kosmonaudi Komarovi lindistus oma viimastest sõnadest.
Keskküla vääriks juba ammu esinduslikku monograafiat. Oma lühikese elu jooksul jõudis ta elada täie rinnaga. Oma järelehüüdes räägib Leonhard Lapin sellest, et kunstnikule on lubatud rohkem kui tavainimesele. Kahjuks unustas Keskküla, et rektorina oli tal ka tavaametniku kohustusi.
Isikunäitus
Ando Keskküla näitus Tallinna Kunstihoones 8. detsembrini
Kuraator Harry Liivrand
