Seni kõikus nende arv enamasti kahe ja kolmesaja vahel. 1999.aastal oli neid juba 511 ja 2000. aasta sügisel 557 - prantsuse omalooming ja tõlkekirjandus kokku arvatud. Ilmselt lendab suur osa neist paar kuud hiljem prügikasti või ümbertöötlemiseks paberivabrikusse.

Teaduslike monograafiate ja dokumentalistikaga paistab olukord parem. Kuid ka sellel alal ilmub liiga palju raamatuid. Ainult mõned üksikud väärivad tähelepanu ja leiavad endale kindla koha riiulil. Üks nesit on kahtlemata Francois Bizot’ ”Värav” (Le Portail) - haarav ja kohutav lugu KambodÏast, ajal mil punased khmerid seal märatsesid. Ilmunud küll läinud suvel, on see raamat hakanud saama nüüd mitmesuguseid auhindu ja tunnustusi.

”Värav”, millest juttu, kuulub Prantsuse saatkonnale Phnom Penhis. See sümboliseerib paanikasse aetud linnaelanikele pääsu küüditamisest, piinamisest, surmast. Kuid värav ei avane kõigile. See ei tähenda absoluutset kindlust, sest punased miilitsarühmad, kes ei tunnista mingit seadust väljaspool enda tahet ja tujusid, võivad igal hetkel sisse murda ja ükskõik keda kaasa viia.

Aga enne kui lugeja väravani jõuab, peab ta kaasa tegema autori ängistava kohtumise punaste khmeridega, jagama tema kolmekuist vangipõlve bambuspilliroogude keskel ja avastama, kuidas päris normaalsest, terve mõistusega inimesest võib kasvada mõrtsukas.

Francois Bizot on etnoloog, Kagu-Aasia budismi uurija ja õppejõud Prantsuse ülikoolis. 1965. aastal saabus ta KambodÏasse, Angkori piirkonda, rändas seal külades ja kloostrites, kirjutades üles rituaalse, kuni khmerid ta 1971. aastal kinni võtsid. Revolutsionääride silmis pidi ta igal juhul olema ameerika nuhk: kõneles ta ju kohalikku keelt ja tuhnis rahva pärimustes. Teaduslik uurimistöö oli neile lihtsameelseile mässajaile täiesti tundmatu mõiste. Nõnda sattus Bizot kuskil bambustihnikus peituvasse vangilaagrisse, kust võis pääseda ainult läbi surma.

Elutingimused olid kõigil ühesugused. Päeval ja öösel jalad raudus, paar lusikatäit riisi hinge sees hoidmiseks, sagedased ülekuulamised. Kuid Bizot polnud harilik vang. Ja jõuluööl juhtus, et tema ülekuulamine muutus vaidluseks ja hiljem sõbralikuks vestluseks ülekuulajast laagriülema Douchiga.

Douch, endine matemaatikaõpetaja, 27 aastane, siis veel idealist, kes vihkas valet ja valetajaid, sai varsti aru, et see peaaegu temavanune prantslane ei luisanud kunagi, ka mitte oma naha päästmiseks. Bizot’ moraalne hoiak imponeeris nõnda, et khmer hakkas tõsist huvi tundma tema töö ja eluviisi vastu. See iseäralik sõprus viis niikaugele, et Douch suutis oam ülemustelt prantslase vabastamise välja kaubelda.

KambodÏa tragöödia lõpparve oli umbes kolm miljonit surnut. Alles hiljem sai Bizot teada, et selles jubeduses mängis suurt osa Douch, Pol Pothi käsilane, naiivne idealist, kes tahtis iga hinna eest oma rahvast õnnelikuks teha. Ta tunnistas ise, et on alla kirjutanud 40 000 inimese surmaotsusele, ka ohtralt piinanud vangivõetuid ning ”reaktsionääre” teibaga maha löönud. Kuid ”sõber” Douch aitas ka mõista, et timukas ei pea tingimata olema mõni monstrum. Igast harilikust inimesest võib teha kurjategija.

”Mõnel raamatul on võim oma lugejate elu muuta”, kirjutab kriitik Sebastien Le Fol. ”Francois Bizot’ ”Värav” kuulub nende hulka.” Le Fol soovitab raamatut eriti lugeda ”leebetele unistajatele, kes usuvad ikka veel, et inimest saab õnnelikuks teha temast hoolimata.”

Tõepoolest, see raamat tasub tõlkimist ja lugemist ka Eestis. Kasvõi selleks, et oma ajalugu paremini mõista ja meid ettevaatlikuks teha rumalate teooriate ees, mis on määratud rahva kujutlusvõime mürgitamiseks.