Vargamäe ja pudrumäe
##Aga vaevalt tuleb keegi selle peale, et kindlalt mitte midagi tähendav Vargamäe võiks omandada sügava tähenduse.
See, et Kivirähk kirjutab Vargamäest, tundub vastuvõetav, ta on naljamees ja pealegi “Rehepapi” autor. “Rehepapp” on tore raamat, milles on kunstilise veenvusega lahti kirjutatud irinovski aforism eestlastest kui vargarahvast – kujutage ette, miljon eestlast ja kõik vargad. Tsiteerisin mälu järgi.
Eesti rahvas ehk ongi vargad, kui võrrelda hiina või palestiina rahvastega, aga võrreldes oma juhtidega oleme emad Teresad. Alustame Konstantin Pätsist. See kaalikas oli eriline aferist, türann, reetur, varas ja maailmameister verises rahapesus. See, et ta oma talumatsidest parteikaaslastele kogu riigipanga tühjaks laenas, oli köömes. Et need tagasi maksma ei peaks, korraldas Päts uskumatu inflatsiooni, see on hiirepiss.
Tõelise Vargamäe kuhjas ta aga kokku vene kommunistide verisest kullast, mida Päts ja Laidoner pesid 700 tonni, tuhat kilo iga orja-aasta kohta, arvestamata kullakange. Ainuüksi juveele oli mingil hetkel NSVL-i Tallina saatkonnas 600 kilo. Ajaloolase Jaak Valge arvestuste järgi teenisid meie vargad kommude tapatöödel kokku riisutud varanduste läände parseldamise pealt 30-50 tonni kulda. Ja seda napi paari aasta jooksul.
Vargaid õieti pole
Vargamäe on kohane kujund, et kirjeldada Pätsi alatusi, aga mitte neid naeruväärseid viperusi, mida loeme Kivirähki viimasest raamatust. Muidu tore ja helge raamat, aga liiga sünge pealkirjaga. Pole siin õieti vargaidki, mägedest rääkimata. Äärmisel juhul kukub vallasemast poliitikul kapi otsast sajaste pakk lapsele kaela. Mingi nali vä?
Tõde on see, et Pätsi ministritel oli töölaua kõrval pesukorv marku punnis täis ja magamistoa nurk takka traavi, ning seda pärast seda, kui lurjus oli endale Toompeale paar maja ostnud. Vot nii elati Pätsi ajal, Ivan Orav aga pole sellest muidugi kuulnudki. Vähemalt selline mulje jääb täna, aga ega me Tammsaarestki enne aru saanud kui seitsmekümne aasta pärast.
Võimalik, et sarnaselt Vargamäe kujundile omandavad kauges tulevikus ja ajaloolaste visa uurimistöö järel mõtte ka Kivirähki kujundid. Lapin, kes tahab Viljat endale saada, on täna lihtsalt armetu mehike, nagu ka vingudes ahju taha põgenev Priimägi. Kõrvutades Vargamäe Arnold Rüütli tegelikuga, ei leia me mingit seost. Ega president ikka ei põgene kannel kaenlas naisi hullutama nagu Toomas Nipernaadi. Arnold võib küll lauluvõistluse ülekannet oodates magama jääda, aga ajalukku läheb ta ilmselt ärkvelolekus toimepandud tegudega.
Vargamäed on hea lugeda, jutud on lühikesed, tegelased tuttavad, pildid juures, alati saab nalja ja sageli kumavad vastu ülemöödunud sajandi vene kirjanduse helgemad hetked, eks vilksata kodumaist külarealismigi. Kes see sul tänapäeval ikka hakkab Kitzbergisi või Gogolisi lugema, aga Kivirähki muganduses neelatakse kõik alla ja nõutakse lisagi. Selles mõttes pole meie lugeja maitse kallal küll tarvis viriseda.
Valitsejad nagu meie
Valitsustegelased ja riigikogulased on Kivirähkil nii armsad, nii armsad. Tarmo Männil sööb liiga palju ja keerab ahju peale magama. Kes ta selline on, ärge minu käest küsige. Kotkas tervitab katusele roninud Savisaart kui inimeste isandat, Edgar ei jää lindude kuningale viisakusavaldust võlgu. Ingrid Rüütel paneb õue piimakausi ja lutsukommi, heast südamest, eurovastastest metsavendade tarbeks.
Kivirähki suurim teene on see, et ta hoiab üleval rahva usku, et valitsejad on samasugused nagu meiegi. Tahavad süüa ja magada, kipuvad volbriööl pittu ja tulevad lõhkise peaga tagasi, tööle minna ei taha, kui lähevad, siis teevad koerust. Nad nagu ei olekski Pätsi ja Laidoneri mõõtu monstrumid. Usume ja loodame koos Andrusega, eks seitsmekümne aasta pärast saa Vargamäe asjad selgemaks. Niikaua tunneme rõõmu, et meile on kirjutatud selline tore pudrumägi, ilus prügisilmaga pudrumägi.
