„Varjuprohvet” on otsekui õudus- dramaturgia aabits: hakkab hästi pähe ega tekita arusaamisega raskusi. Sisugi on küllalt triviaalne: külaline satub lumetormi ajal üksikusse majja, kus elavad kirjanik, tema majapidajanna ja väidetavalt ka vana haige isa. Maja varjab endas saladusi, midagi on seal ilmselt korrast ära. Peremees end sellest heidutada ei lase, perenaine küll. Külaline, erialalt piiblite ja kanepi rändmüüja, peab müstifikatsioonid lahendama.

Harglale on omane igapäevase, st rahustava terav vastandamine erandlikule, st ärritavale. Külm õlu, ravioolid, Eaglesi „Hotel California”, hommikukohv munade ja peekoniga ühelt poolt. („Ei lähe te veel kuhugi. Jõuame veel ühe klõmaka teha.”) Teiselt poolt müstika, õudused, jubedad saladused ja nende veel jubedamad paljastused. („Õuduskunst – see on tunnete piiriala.”) Muu hulgas seegi, et tomatikastmes ravioolid osutuvad hoopis brokoliga lihapallideks – aga see on veel üsna väike vapustus.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>