Värske raamatukatkend Paulo Coelho uuest romaanist!
„Peaaegu kõik mehed, keda olen tundnud, on mulle pakkunud rõõmu ja naudingut, andnud mulle seltskondliku positsiooni, ja ma pole nendega tutvumist iialgi kahetsenud, välja arvatud kõige esimese puhul – see oli koolidirektor, kes mu vägistas, kui olin kuueteistkümneaastane.
Ta kutsus mu oma kabinetti, pani ukse lukku, surus käe mu jalge vahele ja hakkas masturbeerima. Esiti püüdsin tema käest pääseda, öeldes, et praegu pole sobiv hetk, kuid tema ei kostnud selle peale midagi. Ta lükkas mõned paberid laua pealt maha, surus mu kõhuli vastu lauda ja lükkas ennast minu sisse, kuid ainult korraks, nagu oleks kartnud, et keegi võib sisse tulla ja talle peale sattuda.
Ema õpetas mulle ühe metafooridest tulvil jutuajamise käigus, et meesterahvaga võib „lähedane” olla ainult siis, kui on armastus ja kui see armastus jääb püsima kogu eluks. See tekitas minus segadust ja hirmu, otsustasin, et ei räägi juhtunust kellelegi, kuni üks tüdrukutest teema jutuks võttis. Nii palju kui mina teadsin, oli see juhtunud veel kahega meie seast, aga kellele me oleksime saanud kaevata? Meid oleks võidud koolist välja visata, oleksime pidanud koju tagasi minema, ilma et oleksime saanud selgitada, mis juhtus, ja kõik maha vaikima. Mind lohutas teadmine, et ma ei ole ainus. Hiljem, kui olin Pariisis tantsijana kuulsaks saanud, rääkisid tüdrukud teistele edasi ja õige pea teadis terve Leiden, mis oli juhtunud. Direktor oli juba pensionile läinud ja mitte keegi ei julgenud temaga sellest juttu teha. Vastupidi! Mõned isegi kadestasid teda sellepärast, et ta oli olnud ühe meie aja kuulsaima diiva mees.
Sestpeale hakkasin seksi pidama mehaaniliseks tegevuseks, millel pole armastusega vähimatki pistmist.
Ent Leiden oli veel hullem kui Leeuwarden; seal oli meie kuulus õpetajate seminar, maanteele viiv metsatukk, käputäis inimesi, kel polnud muud teha kui teiste elusid lahata, ja muud mitte midagi. Ühel päeval hakkasin suurest igavusest ühe naaberlinna ajalehe kuulutusi lugema. Leidsin sellise:
„Šoti päritolu Hollandi ohvitser Rudolf MacLeod, kes teenib praegu Indoneesias, otsib noort naisterahvast, kes sooviks abielluda ja välismaale elama asuda.”
See oli minu pääsetee! Ohvitser. Indoneesia. Võõrad mered ja eksootilised maailmad. Aitas mulle sest konservatiivsest, kalvinistlikust, eelarvamustest ja tüdimusest pungil Hollandist. Vastasin kuulutusele ning lisasin vastusele oma kõige ilusama ja sensuaalsema foto. Ma ei teadnud, et tegemist oli tolle kapteni sõbra välja mõeldud naljaga ning et minu kiri on viimane, kuueteistkümnes, mis kohale jõuab.
Ta tuli minuga kohtuma, nagu läheks sõtta: täisvormis, mõõk vasakul puusal rippumas, pikad briljantiiniga võitud vuntsid, mis näisid pisut varjavat tema inetust ja vanamoelisust.
Esimesel kohtumisel rääkisime niisama tühjast-tähjast. Palvetasin, et ta uuesti tuleks, ja minu palveid võeti kuulda; nädala pärast oli ta jälle platsis, tekitades kadedust minu sõbrannades ja tuska direktoris, kes ilmselt unistas juba oma järgmisest võimalusest. Panin tähele, et ta lõhnas alkoholi järele, kuid ei pidanud seda oluliseks, arvates, et küllap on selle põhjuseks erutus, mida tekitab kohtumine neiuga, kes vähemasti minu sõbrannade hinnangul oli klassi kauneim.
Kolmandal ja viimasel kohtingul palus ta mind endale naiseks. Indoneesia. Sõjaväekapten. Reisid kaugetele maadele. Mida rohkemat oskaks üks noor tüdruk elult tahta?
„Sa abiellud endast kakskümmend üks aastat vanema mehega? Kas ta ikka teab, et sa ei ole enam neitsi?” küsis minult tüdruk, kellel oli koolidirektoriga samasugune kogemus olnud.
Ma ei vastanud. Läksin koju tagasi, ta palus kombekohaselt mu kätt, minu pere võttis naabritelt kaasavara tarvis laenu ja me abiellusime 11. juulil 1895, kolm kuud pärast seda, kui olin kuulutust lugenud.“
--
Paulo Coelho „Spioon“ on eksklusiivse hinnaga koos Eesti Ekspressiga müügil Selverites üle Eesti kuni 1. novembrini 2016. Vaata lisa: www.ekspress.ee/coelho
