Värvikirev must mander ehk sada protsenti Aafrika
Rahvusvahelise kunsti all mõistame ikka just Euroopas ja Ameerika Ühendriikides toimuvat, ülejäänud osa planeedist ei mahu laval nende kõrvale lihtsalt ära. Seetõttu pole seda, mida teevad Aafrikas elavad aafrika kunstnikud nüüd ja praegu, isegi mitte kerge ette kujutada. Milline kunst sünnib vaesusest, näljast ja meeleheitest? Milline kunst tekib koloniaalmineviku jäänustele ehitatud, sõjast räsitud, inimsusevastastest kuritegudest läbi imbunud ning korrumpeerunud juhtide valitsetud piirkonnas? Kas läänemaailma pealetung on põliskultuuri pöördumatult reostanud?
Juba 30 Euroopa linnas ringi rännanud aafrika nüüdiskunsti ekspositsioon on pärit Sˇveitsi ekstsentrilise miljonäri Jean Pigozzi kunstikogust. Ühel päeval mõtles ta, et kõikidel ta sõpradel on juba oma Warhol, oma Richard Serra, ent tema tahaks midagi erilist. Midagi, mida kellelgi teisel ei ole. Sealt tekkiski huvi aafrika nüüdisaegse kunsti vastu, mis tänu eurooplasele jõuab lõpuks publiku (läänemaailmast pärit publiku!) ning ostjate (läänemaailmast pärit ostjate!) ette.
Tagasihoidlikust keskkonnast pärit Mali fotograaf Seydou Keita teenib ühe oma lihtsa stuudiofoto eest 25 000 eurot, Kongost pärit fantastiliste linnade looja Bodys Isek Kingelezi loomingu eest makstakse aga juba üle 200 000 euro. Utoopilised hinnad, mõtleb aafriklane. Õiglane summa, nõustub uue ja erilise otsinguil lääne kollektsionäär.
Erinev pole ainult musta mandri loomingu imetlejate vaatenurk, vaid ka kunstnike enda oma. Kui läänemaailmas on autor nii oma töös kui ka käitumises individualist, siis aafriklane ei oska ennast ega oma tööd väljaspool grupihuvisid näha. Aafrikas on kunstnik osa kogukonnast, mis elab kindlas paigas võib-olla juba sajandeid, ning tema tööd peegeldavad alati kogukonna muresid, rõõme ja elu.
Kunstnike oma hääl
Kunsti- ja kultuurivaatlejale on see värskendav, uudne allikas, millele pole kunstiajaloo raamatutes enne kohta leitud, sest kuni 20. sajandi esimese veerandini pakkus peaaegu kõik, mis tuli Aafrikast, huvi ainult antropoloogiliste uuringute ja tsivilisatsioonide evolutsiooni aspektist. Avastamata mandrile läksid eelmise sajandi alguses kunstijahile mõned kuulsad artistid, näiteks Picasso, Matisse ja Derain. Naasti vaimustatuna kohalikust kunstist, mis oli võimeline säilitama müstika, maagia ja pühaliku aura. Ometi ei jõudnud see leid kunstimaailmale lihtsalt huvipakkuvast episoodist kaugemale.
Järgnevad aastad raputasid Aafrikat korralikult. Võõras võim kaotas nende piirid, traditsioonid ja identiteedi. 1950-ndatel algava iseseisvumislaine tagajärjel ei oska kunstnikud tihtilugu väljendusviise valida, sest ühelt poolt politiseerib populaarsust koguv antikolonialistlik liikumine kunsti sunniviisiliselt, ent teisalt küsivad nad, kas kolonisaatorite keele ja tehnika abil saab rääkida pärismaalane. Lisaks ei paista vabastusliikumise ja rahvuslikkuse ülesehitamise lõppu tulevat ning pikaleveninud võitlus toob nähtavale veel despootlikuma ja julmema maailma. Miski ei lähe nii, nagu loodeti. Miski ei loksu paika iseenesest, nagu lubati. Vasturääkivusi leidub igal sammul, konflikt on konfliktis kinni ja vägivald armastab ainult vägivalda.
Selle kõige keskel on kunstnikud osanud astuda sammukese tahapoole, vaadata toimuvat teatud vahemaa tagant ning leidnud päris oma hääle. Mustalt mandrilt pärit kunsti tuleb minna vaatama puhta lehena, värske ja uudishimuliku silmaga, sest miski pole selline, nagu me harjunud oleme. Kuivuse, nälja, vaesuse ja relvavõimu keskel on siiski säilinud müstiline maailm. Unenäod, fantaasiad, huumor ja argipäev segunevad maailmale veel avastamata värviliseks Aafrikaks.
Näitus “100% Aafrika” on Bilbao Guggenheimi muuseumis 7. veebruarini 2007.
