Vasakpoolse Pipi külaskäik
[Rosa Liksom. ühe öö ekstaas. Tõlkinud Anu Merila. Huma, 1997.]
"Mä viihtyin Moskovassa," kinnitas soome kirjanik Rosa Liksom ehtsa stagnandi kombel kohtumisel eesti kirjandustegelastega.
Liksom õppis nimelt Brezhnevi ajal Moskva Lomonossovi ülikoolis ja nautis nõukogude elu (tõsi küll, olmemuredega ta end vaevama ei pidanud).
Punapatsiline, helesinise miniseeliku ja roosatriibuliste retuusidega 39-aastane naiskirjanik astus eesti vaimuinimeste ette nagu Pipi Pikksukk preili Rosenblomi ja politseinike ette. Et meie meesintellektuaalid Rosalt midagi küsida ei viitsinud, lõbustas ta end ise: meenutas noorusaegu ja naeris kõlavalt oma jutu peale. Liksom pakkus välja vasakpoolse topelt-imidzhi, mis koosneb kahest kuulsast naissoo esindajast: Pipist ja Rosa Luxembourgist. On ju Pipi olemuselt mässaja, väikekodanlaste ärritaja ja õigluse eest võitleja. Ja Rosa Luxembourg? Sotsiaaldemokraat, töölisliikuja ja Saksa Kommunistliku Partei asutaja, kes kõige selle eest vastasjõudude poolt hukati. Küllap on Rosa Liksomil kergem solidaarne olla kõigi maade töölistega kui meil - punases nelgis pettunuil. Kui aga tõrgume Internatsionaali taktis 1. maid tähistamast, nii nagu seda teeb sotsiaalselt arenenud Euroopa, kas ei tõstatu siis küsimus meie sobivusest Eü-sse?
Kirjanik ja kunstnik ühes isikus
Rosa Liksom, alias Anni Ylävaara, üllatas debüüdiga "ühe öö ekstaas" (1985) oma kaasmaalasi mitmekülgselt võimeka loojana. Liksomi keeleline andekus ilmneb nii Helsingi slängi kui Põhja-Soome murraku täiuslikus edastamises, mis küll eesti lugejani kogu mahlakuses ei jõua (on ju slängi tõlkimine raske ja riskantne ettevõtmine), aga ka eriliselt kontsentreeritud jutustamisviisis.
Tundub, et Liksomit on õnnistatud võimega leida "see õige sõna". Noorte elupõletajate-narkarite mõttemaailm on tabatud veenvusega, mis ei jäta kahtlustki, et autor seda seltskonda läbi-lõhki tunneb. Tekste täiendavad autori joonistused: kavalate, mõnulevate ja ähvardavate nägudega inimesed, loomad ja nende ristsugutised, kes kõik paistavad elavat ja midagi öelda tahtvat. Kui raamat suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda eelnevat teadmata, toimib tekst ikka. Vaatame näiteks sisukorda, milles on järjestatud lühilugude esimesed laused, sest pealkirju lugudel pole. Peatüki alt "Euroopa vestibüülis" võib lugeda:
"Tutvusin temaga jaanuari alguses =C1 59
Umbes ühe paiku öösel =C1 63
Ta valmistas türgi köögis poola lõunat =C1 66
Läksin kulunud marmortrepist üles =C1 79
Kogu hommikupoolse öö märatses pikne =C1 89
Niisiis kujutab sisukord endast vabavärsilist luuletust, kuid mida ikkagi kujutab endast kogu raamat?
Hoidke meeste patse
Muidugi elu, ja elulähedus on ka Liksomi kirjanikukreedo. Siiski pole ta enda sõnutsi kõike kirjeldatut läbi elanud, vastasel juhul oleks ta juba surnud. Igat sorti vägivalda on teoses tõesti palju, näiteks: "Ta silmis süttis viha ja ta lõikas mu mõlema rinna sisse pika haava" (lk 76) või "Ta surus pöidlatega mu hingetoru nii kõvasti kui suutis ja ta tõepoolest suutis. Ma ei jõudnud niutsatadagi. Taipasin, et minu sekundid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ma ei teinud muud kui häbenesin. Ta surus mu põrandale. Siputasin jalgadega Toonela haisvas mudas enne, kui ta märkas lõpetada. Ta tõusis püsti, prantsatas voodile ja kiunus kurvastusest. Minu laip vedeles hääletult põrandal. Käärid olid radiaatori alla kukkunud, inimsuhteid lahkava romaani kõrvale."
Siit moraal kõigile naistele: ärge kunagi lõigake ära oma noormehe patsi, isegi kui ta lubab, sest hiljem selgub, et te saite valesti aru. Pats kui mehelikkuse tunnus, falloslik sümbol, peab jääma puutumatuks.
ELO LINDSALU
