Vase äritänav ja booniprostituudid

 (3)

Vase tänav Tallinnas oli veel 15 aastat tagasi linna üks tähtsamaid mitteametlikke ärikeskusi, kus mitmesaja meetri raadiuses traalisid läbisegi hangeldajad, diplomaadid, meremehed ja pereemad.

Nähtus, mis neid sinna kokku ajas, oli booni- ehk valuutarubla pood Albatross, mille läheduses ja sees on sõlmitud ilmselt rohkem tehinguid kui praeguse vabariigi ajal legaalseid tehinguid üldse.

Esimesed valuutapoed tekkisid endise N Liidus 60. aastate alguses ja neid leidus kõigis suuremates sadamalinnades. Poed polnud loodud olematute välisturistide tarbeks, vaid selleks, et välislaevade meremehed ja kalurid saaksid oma valuutat kasutada. Seega olid need omamoodi klantspoed, kuhu välismaa meremehi suunati.

Mis on boonid?

Sotsriikides said meremehed arveldada nähtusega, mida valitsus nimetas peenelt NSVL Välispanga tšekkideks. Kusjuures valuutat sai vahetada tšekkideks, kuid vastupidi mitte. Ajalukku on needsamad tšekid läinud boonide nime all. Aga ega boonid polnud ainuke arveldamise viis.

Nõukogude võimul oli üsna kummaline valuuta liigitamise süsteem, kus valuuta jagunes nelja kategooriasse. Süsteemi valdasid mõistagi vaid ametnikud ja lihtrahval polnud sellega suuremat asja.

Vase tänavas asunud boonipood oli popp koht riiete ja jalanõude soetamiseks. Eriti nõutud kaup olid teksapüksid ja tehnikakaup. Teleka võis endale kätte saada näiteks 250 booni eest, kui tuli aga isu boonipoest autot osta, siis esindusliku Volga eest tuli välja käia 1400 booni. Lada eest 500 booni vähem.

Dollari väärtus oli 61 kopikat

Üldiselt loeti ühe booni ehk valuutarubla väärtuseks kümmet rubla. Üks dollar võrdus 61 kopikaga ja 2, 5 Saksa marka võrdus ühe rublaga. Kaubalaeva madruse palk oli samal ajal 66 kopikat päevas, laevakapten teenis sama ajaga juba üle kahe rubla. Palka makstigi meremeestele rublades ja boonides. Boonid olid köidetud tšekkidena väikestesse raamatukestesse. Ühes raamatus oli tšekke 25 booni eest. Kõik tšekid, ka kopikalised olid kaitstud vesimärkidega. Et boonid olid enamikule inimestele muidugi üsna tundmatu maa, siis oli lihtsameelseid üsna kerge tüssata.

Tehingud boonidega olid alguses peamiselt aseri päritolu “ärimeeste” tegevusala, kes üritasid meremehi ja diplomaate rahanukkudega sageli alt tõmmata. Päris alguses olevat asjad aga ka teistpidi käinud. Boonid olid asjad, mida kuigi paljud oma silmaga näinud polnud ja kohalikud koolipoisid olevat boone üsna edukalt võltsinud ja neid siis aseritele maha müünud, kes võltsitud tšekkidega hiljem poes juba miilitsale vahele jäid.

Albatrossi poe uksel seisid sageli provokaatorid, kes üritasid võimalikke boonide müüjaid vahele võtta. Samas lõikas kõikvõimalik muu elutegevus boonidest kasu. Sadamates näiteks ootasid meremehi eraldi booniprostituudid, kes pidasid ennast teistest klass kõrgemaks.

Boonipoed olid eeskätt mõeldudki meremeestele ja nende pereliikmetele. Teistel oli boonide omamine ja seal poes käimine keelatud. Ka müüjad tohtisid teenindada vaid neid, kes võisid ette näidata meremehe või diplomaatilise passi. Aga üldiselt pigistasid kõik silma kinni ja tegid endale pisut vahelt. Samas – ega boonipoestki kõiki asju saanud. Ka seal eksisteerisid oma defitsiitkaubad, mida sai kätte vaid tutvusi kasutades.

Valuuta omamine oli kuritegu

Seaduse ees oli boonidega hangeldamine kuritegu, mille eest võis vanglassegi sattuda, kuid üldjuhul piirdus asi rahatrahviga.

Boonisüsteemist oskas kasu lõigata ka kapitalistlik maailm. Et boonipoodides olid hinnad tegelikult kallimad kui välismaal, siis loodi sadamalinnades Saksamaal, Taanis, Inglismaal ja Hollandis eraldi nõukogude meremeestele mõeldud poed, kus müüdi kaupu, mis siinsetes boonipoodideski nõutud olid ja mille eest oli võimalik suurt vahekasu lõigata. Põhjus lihtne – nõukogude meremehed pidid oma välisvaluuta niikuinii välismaal ära kulutama, sest kodumaal võis valuuta omamine pahandusi kaela tuua. Valuutakursse arvestati selle järgi, et rubla oli alati jääv suurus, muutusid vaid teised valuutad rubla suhtes.

Loe veel

Tallinnas tegutses teinegi boonipood. See asus Pärnu maanteel ja oli mõeldud vaid välismaal töötavatele sõjaväelastele ja diplomaatidele, kes said välismaalt valuutat, mille nad siin ilmtingimata pidid ümber vahetama. Lisaks boonipoodidele tegutsesid Tallinnas veel poed, mis olid mõeldud vaid turistidele. Üks neist asus tänase reisisadama A-terminali juures ja teine ehitati spetsiaalselt ilma akendeta valuutapoeks ja asus praeguse ööklubi Parlament kohal.

Loo kirjutamisel on kasutatud vene ajal raadiojaama ülemana merd sõitnud Valter Edasi ja pootsman Heino Leiki meenutusi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare