„Vasha” on mitme lõpuga film

Selle aasta esimene Eesti film „Vasha”, mis varem oli tuntud „Kidi ja Killerina”, toob eestlaste ette tšetšeenide karmid suhted ja ühe noore poisi, kes ei teadnud enne viimast hetke, millal peatuda.

 Põnevusfilmidest pole Eestis viimasel ajal muidugi puudust olnud, kuid kindlasti on siin värskenduseks teatud globaalne mõõde – mitte niivõrd üleüldise ja globaalse moraali tõttu, vaid kaugemale vaatamise ja sellise teema pärast, mis eestlastele ehk nii kergesti samastumist ei paku.

Veritasud ja vennatapp – ei saa öelda, et eestlased selle pärast nõusid pestes väga muretseksid. Mis sest, et meil on olemas oma inimsööjagi. Kuid ega see lugu ka päris uskumatuks jää. Kõik tundub üsna loogiline. Ja see lugu kulgeb umbes nii.

Noor, hüperaktiivne, kohati närvidele käivalt jutukas ja uudishimulik eesti poiss Tom (Mart Müürisepp) satub õnnetusse, kui parklas plahvatab autopomm. Koos seal olnud tšetšeeni Arturiga (Mehmet Kurtulus on tegelikult türklane) ühes haiglapalatis lamades saab ta teada, et peale selle, et Artur kohalikule politseile sugugi ei meeldi, on too siin veel ka ohtlikul missioonil. Väikesest abižestist saab alguse suurem seotus Arturi eluga, tema võitluse ja ohtlike paratamatustega.

Olgu ära öeldud: vasha tähendab venda.

Kõikide nende võitluste kes­kel pakub stsenaarium filmile mitmeid võimalusi lõppeda, kuid filmirull otsustab edasi kerida ja traagikat juurde punuda. Eks avaldu just lõpus tegelaste murdepunktid, olgu selleks siis piiriületamine, mõistuse pähe võtmine või surmav murdumine, lõpp.

Üleliigne romanss

Ei ole ju meil kellelgi tegelikku ettekujutust, kui hull olukord tšetšeenide maailmas on, kuid ilmselt Arturi (küll selgelt filmiliku, kuid inimliku tegelaskuju) tõttu oleme valmis seda lugu uskuma. (Eks ole türklase näitlemisoskust ka niisama põnev jälgida.)

Millegipärast on laialt levinud uskumus, et filmi ei saa teha ilma armastusliinita. Veel vähem kättemaksu otsiva peategelasega põnevusfilmi. Ma ei arva, et „Vasha” oleks midagi kaotanud, kui seal ei oleks olnud tegelast nimega Angelina (Malla Malmivaara) või kui 16-aastase Tomi seksistseeni eriline valgustushetk oleks olemata jäänud. Ma ei usu ka, et vaataja oleks saalist lahkudes tundnud, et midagi jäi nagu puudu. Vähemalt mitte selle pärast.

Samal ajal on paar Rain (Rein Oja) ja Jüri (Jan Uuspõld) palju põnevam. Nad on omamoodi hollywoodilik tandem good cop – bad cop, kui ainult Uuspõllu tegelane nii ratsionaalselt ja loogiliselt mõtlev politseinik poleks.

Uuspõllu varasemate rollide slepp ei jõua teda isegi väga segama, tema Jüri ei ole küll väga ennastkehtestav, kuid leiab vaatajate hulgast rohkem poolehoidjaid. Kindlasti astuvad paljud ka Raini poolele, kuid tema viib ksenofoobne mõtlemine paraku liiga kaugele.

Esilinastus

Vasha

Stsenarist: Katrin Laur, Mart Kivastik, Hannu Salonen

•• Režissöör: Hannu Salonen

•• Operaator: Rein Kotov

•• Produtsendid: Piret Thibbo-Hudgens, Philipp Homberg

•• Kunstnik: Jaagup Roomet

•• Osades: Mehmet Kurtulus, Mart Müürisepp, Rein Oja, Jan Uuspõld, Tim Seyfi, Adnan Maral, Malla Malmivaara, Liina Tennosaar

•• Tallinna kobarkinos ja Tartu Cinnamonis