— Kuidas sa näitlema sattusid?

— Ma olen väga väiksest peale tahtnud sellega tegeleda, aga ma olin selline väga ebakindel noor. Suur unistaja. Unistasin igasugustest aladest, täiesti absurdsetest, aga näitlemine käis minuga kogu aeg kaasas. See filmiroll andis väga vajaliku tõuke, et ikkagi püüelda sinnapoole ja midagi saavutada. Olin nii kindel, et keegi ei annagi mulle võimalust. Ma olin Tomi rolli suhtes ka kindel, et niikuinii ei saa. Läksin sõbraga kaasa ning juhtus selline tüüpiline asi, et sõber ei saa ja sina saad. Ma olin ka kõige viimane ini­-mene, kes sinna casting’ule läks. Niimoodi vedas! Varem ei ole ma näitlemisega üldse tegelenud, ainult kooli teise klassi jõuluetendustes massi mängimine.

— Mängisid puud?

— Jah, sellised väikesed rollid. Suurt asja polnud kunagi teinud.

— Kas Tomi rolli tegemine muutis sind?

— Loomulikult. Alguses, kui ma sinna läksin, olin tavaline vihane pubekas – kõik on paha ja kõik on jama. Ma olin võtteplatsil ainuke noor. Kui veedad kaks kuud väga tarkade inimestega, siis nad võtavad sul peast tühja pahna välja ja asendavad teadmistega. See oli väga tore kogemus, tõesti kõige parem asi, mis mu elus on siiani olnud.

— Sõbrad tunnevad sind ikka ära?

— Ükspäev oli mul selline huvitav juhtum, et sain kokku sõbraga, keda nägin viimati umbes aasta või kaks tagasi. Ta ütles: „Kuule, lõpeta ära, miks sa niimoodi räägid, nagu mingi vana mees.” Jumal hoidku, kas ma pean siis iga teise sõna tagant ropendama? On selliseid küll, kes veidi teise pilguga vaatavad, aga siiski on kõik väga positiivne.

— Kas olid enne „Vashat” tšetšeenide teemaga kursis?

— Olen inimene, kes poliitikasse nina väga pista ei taha. Loomulikult mind huvitab, aga ma pole süvenenud. Ja see tšetšeeni teema – mida üks teismeline üldse teab Tšetšeenia sõjast? Praegu ei ole see üldse aktuaalne, ja siis, kui see oli aktuaalne, olime veel liiga väikesed. Rolli nimel ma sellesse eriti ei süvenenud, sest mulle tundus veidi parem, kui ma seda ei tee, sest Tom on puhas leht, kes ei tea elust suurt midagi.

— Kas oled Tomiga sarnane ka?

— Mingil määral küll. Ma olen samasugune muretu ja elurõõmus. Aga minu ja Tomi erinevus on see, et ma olen rahulikum, mitte nii „hüper”.

— Mis üllatas filmitegemise juures? Kas illusioone purunes?

— Mul oli alguses filmitegemisest teistsugune arusaam. Mulle tundus uskumatu, et kõik liikumised on täpselt paigas ja midagi improviseerida ei saa. Kindlad märgid on maha pandud ja täpselt sinna peabki minema. Üllatas ka see, kui täpsed kõik inimesed on. Üks hullemaid on režissööri esimene assistent... Sulle antakse kätte paber, kus on kõik sinu liigutused kirjas, see on uskumatu töö ja toimub täpselt kella järgi.

— Järgmine roll on juba taskus?

— Veel ei ole... Neid võiks tulla, sest ma väga tahaks midagi teha. Järgmist filmirolli on raske saada, kui aastas tuleb ainult viis filmi välja ja praeguses majandusolukorras ei taha neid üldse tulla.

— On ju ka teater ja televisioon.

— Olen praegu nukuteatri noorsoostuudios ja Jakob Westholmi teatritrupis, seal me valmistame ette väikesi lavastusi. Midagi väga suurt kindlasti veel ei tule. Kõigepealt on vaja kool ära lõpetada.

— Mis pärast kooli saab?

— Olen seda enne ka öelnud, et vihased inimesed, kes kaklustesse ja jamadesse satuvad, võiks minna poksitrenni viha välja valama. Mina, kes ma olen edev, piisavalt julge ja piisavalt suure tähelepanuvajadusega, tunnen, et kui tulen teatritunnist, siis mul on tõeliselt rahulik ja hea olla. Mulle tõesti meeldib see ning ma olen seda tõesti armastama ja austama hakanud. Lavakooli proovin küll, aga kui ma ei peaks sinna saama, siis ei ole minu jaoks midagi läbi. Paigale ma tammuma ei jää. Mul on kõrgemad sihid paigas ja ma püüdlen sinnapoole.

— Mis need kõrgemad sihid on?

— Selle ma jätaksin enda teada. Tore on unistada, aga reaalsust peab ka arvestama. Näiteks filmikarjääriks peab olema väga palju õnne.

— Kes su lemmiknäitlejad on?

— Välismaalt on mu lemmik Daniel Day Lewis. Ma ei tea seda täpselt, aga Hollywoodi näitlejad võtavad oma tööd kui lihtsalt ühte järgmist tööotsa, nad ei võta seda hingega ega tee väga suurt tööd. Aga Lewis on selline näitleja, kes paneb igasse rolli kõik, mis tal pakkuda on. Ekraanil on ta selline, et sa näed, et ta tõesti tunneb neid tundeid. Tema on üks mu väga suurtest iidolitest.

Eestist on tore Juhan Ulfsak. Ta teeb nii uskumatuid rolle, nii erinevaid rolle. Mulle väga-väga meeldib.

— Millega vabal ajal tegeled?

— Võtteperioodil ma vihkasin vabu päevi. Lähed koju, tõused kella kahest üles, välja ei viitsi minna, sõbrad istuvad kuskil külma käes, joovad oma õlut – ma ei viitsi seda teha. Ma parem teeks midagi. Aga kui lähed ja ütled, et teeks midagi, siis öeldakse: ei viitsi, ei jõua, ei taha. Siis istudki kodus ja magad päeva maha.

— Mitu korda sa filmi näinud oled?

— Kuus korda. Esimene kord jälgisin peamiselt iseennast. Teine kord oli kõige jubedam, see oli publikuga linastus ja siis ma higistasin kohutavalt. Kõige parem oli kolmas kord, kui suutsin tervet filmi haarata.

Aga see asi, mis aitas mind ennast vaadata, oli mu soeng – ma ei kanna lokke. Sõpradele on see ka hea, aitab minu ja Tomi vahel distantsi hoida. Kui treiler välja tuli, siis sõbrad naersid ennast sodiks. Need olid mu loomulikud lokid.

— Nii et sa siis sirgendad juukseid igal hommikul, jah?

— Lokid, need on nii kohutavad, ma vihkan neid. Rolli sain ma sirgete juustega, aga Tiina Leesik avastas, et mul on lokid, tegi kohe pilti ja saatis režissöörile. Kohe tuligi: hopp, tulevad lokid! Ma mõtlesin, et ei, issand jumal, see pole võimalik!

Kes ta on?

Mart Müürisepp

17-aastane Tallinna koolipoiss

•• Käib Jakob Westholmi gümnaasiumi 10. klassis.

•• Mängis ühte peaosa jaanuari lõpul esilinastunud ja Eesti-Saksa-Soome-Iirimaa koostöös valminud mängufilmis „Vasha”.

•• Teda näeb Tallinna kobarkino 9. saalis iga päev alates kell 14.10-st.