Vasha paugutab püstolit päriselus nagu filmis
Mis on elu ja mis on film? Neid kaht juhtumit võrreldes jõuab huvitavatele järeldustele. Ühel juhul tapab üks tšetšeen teise vaikselt inimtühjas pargis, pärast nappi intiimset dialoogi. Teisel juhul on tegu kõva paugutamisega rahvarikka Euroopa pealinna keskel, rohkete möödakäijate silme all. Kus mitu relvastatud tegelast ajavad mööda tänavat taga põgenikku, kes kostitas jälitajaid omakorda tulirelvast kuulidega. Stseeni lõpuks jääb jälitatav kuulitabamuse järel tänavale pikali, joostes sündmuste kõrvaltegelasteks sattunud inimeste silmade all verest tühjaks. Jälitajad istuvad autosse ja kihutavad minema.
Vaikselt toimetatud tapmine leiab aset Eestis vändatud filmis, vaatemänguline Ameerika märulifilmi elementidega lugu mängitakse päriselus läbi Viinis. Ühine on nende lugude puhul see, et mõlema draama algus ulatub Tšetšeenia sõdadesse, kust pärit konfliktide klaarimine viib filmiliku tulistamiseni.
Umar Israilov oli mägede poeg, kes lippas, Kalašnikovi automaat käes, ringi ning tulistas venelasi ja nende käsilasi, kuni Putini leeri pööranud Tšetšeenia asevalitseja Ramzan Kadõrovi poisid ta kinni püüdsid. Israilov veetis kolm kuud kurikuulsas Tsentoroi vanglas, kus talle sai osaks seal tavapärane piinamine. Kui Israilovit sunniti teenima Kadõrovi isiklikus kaardiväes, õnnestus tal välismaale putkata. Aastal 2006 esitas ta Euroopa inimõiguste kohtule kaebuse, kus nõudis tema suhtes toime pandud ülekohtu heastamist.
„Vasha” peategelase nimi on Artur. Huvitav on see, et tema nimekaim ja rahvuskaaslane Artur Kurmakajev tabati Umar Israilovi tapjate jälitamisel. Päris tšetšeeni Arturit ei õnnestunud siduda Viini tapatööga, kuid politseis ülekuulamisel muutus Artur väga jutukaks. Ta väitis, et Ramzan Kadõrov on asutanud Groznõis valitsusasutuse, kes tegeleb välismaale pagenud tšetšeenide kodumaale tagasitoomisega. Mõjutades emigrante piitsa ja präänikuga.
Tšetšeeni dramaturgia
Päris vihameelsetest emigrantidest olevat aga koostatud nimekiri, kus on eraldi märgitud need, keda on vaja elimineerida.
Koos selle avaldusega olevat Artur Kurmakajev ühtlasi palunud Austrialt poliitilist varjupaika. Kui ta seda aga ei saanud, toimetati ta Venemaale, kus mees hakkas laulma uut laulu. Tunnistused Kadõrovi vastu olevat talt saadud vägivalla abil. Ellujäämisvõitlus on tšetšeeni emigrantide seas meeleheitlik.
Vaadates ehtsate tšetšeeni emigrantide tegemisi, torkab silma mitmekesine dramaturgia, mis on täiesti võrreldav Shakespeare’i ajalookroonikate omaga. Truudus, reetmine ja kättemaks peaaegu et igal sammul.
Selles valguses tuleb tunnustada stsenaristi teemavaliku suurust – „Vasha” aines on elust tagasihoidlikum, ent piisavalt põnev. Küsitav on ainult see, et karakterite tõlgendamisel on suur osa dramatismist läinud kaotsi. Emigratsioonis olevaid tšetšeene kujutatakse poliitiliselt korrektselt – mitmekultuurilise ühiskonna korralike asukatena, hoolimata sellest, et ka filmis on neil kapis kenake relvaarsenal, sh automaatrelvad ja granaadid.
Elu ja kunstiga on segased lood – iial ei tea, kus lõpeb üks ja algab teine.
