06.08.2011, 02:22
Väsimus murrab ja taarakott kõliseb
Piret Bristol räägib „maailmast, mis on hea” ja teeb seda seejuures võrdlemisi haaravalt.
Maailm pole enam see, mis ta kunagi oli. Teadagi. Ka tudengielu pole enam see, mis ta oli kunagi varem, näiteks nõukaaja viimastel aastatel. Kui keegi soovib teada saada, kuidas oli 1990. aastate alguses Tartus üliõpilane olla, siis saab Piret Bristoli uuest raamatust sellest adekvaatse pildi. Nüüd on olud muutunud. Ma ise käisin Tartus koolis aastaid hiljem, nii 1998. aastal. Üht-teist oli siis veel sarnast. Igatahes võin omast käest öelda, et nii see elu käis jah, tegemist on realistliku romaaniga, millel on ladus keel ja värvikad tegelased. Viib toonasesse miljöösse sisse küll. Toimetajale ja autorile võiks ette heita seda, et tänapäeval on juba joonealuseid märkusi ja selgitusi juurde vaja. Tegemist on ikkagi ajastuga, mis jääb enam kui 20 aasta taha. Ei saa iseenesestmõistetavalt eeldada, et kõik teavad, mida tähendab Rumba. Mida tähendab ühe tegelase soovitus teisele: „Hääleta ainult nullkaheksaid ja nullüheksaid?” Miks on 7. oktoober riigipüha? Mis on ERSP? Mis on kittel? Mida tähendab: paneb spiraali teekannu? Mis on Leningrad? Mis on epakas? Nagu opakas? Lühidalt: kuna autor ei ole kirjutanud seda teost oletatavasti ainult iseendale ja oma väikesele sõpruskonnale, tulnuks arvestada ka publikuga, seejuures niisuguse publikuga, kes loomuldasa ei tea, mis asi on kittel ja et Rumba on omaaegne sigaretimark või et vett keedeti keeduspiraaliga.