Viimastel aastatel on eestlaste sulest ilmunud mitmeid mälestusi küüditamisest ja üleelamistest Stalini-aegsetes vangilaagrites. Samal ajal peaaegu puudub kirjandus Stalini-aja järgsetest poliitvangilaagri oludest.
Sellel teemal kirjutatust meenub vaid Taivo Uibo poolt ajakirjas Vikerkaar nr 8/1991 avaldatud autobiograafiline artikkel "Rindel ja tagalas".
Teatavasti püüti okupatsioonivõimude poolt jätta muljet, nagu ei toimuks Eestis üldse mingit vastupanu. Opositsioonääride suhtes kasutati mahavaikimistaktikat või kujutati neid kui emigrantlike ringkondade ja Lääne salateenistuste käsilasi. Kuna vastupanuliikumisel endal legaalne väljund puudus, oli keskmisel eestlasel Eestis aset leidnud vabadusvõitlusest üsna puudulik ettekujutus. Väga vähe teatakse sellest praegugi.
Laagririkkamad venelased
Meie idanaabrid venelased on selles suhtes palju paremas olukorras. Neilt on juba aastate eest ilmunud mitmeid teoseid Stalini-perioodi järgsete vangilaagrite kohta, millest tuntumatest võiks mainida Anatoli Martshenko "Moi pokazanija" (Minu tunnistused), Vladimir Bukovski "I vozvrashtshaetsja veter" (Ja naaseb tuul), Irina Ratushinskaja Serõi - "Svet naderzhdõ" (ilmunud 1989) Harald Rajametsa tõlkes eesti keeles pealkirjaga "Hall on lootuse värv") jmt.
Seda lünka üritab täita kirjastus Umara poolt üllitatud tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni autobiograafiline mälestusteraamat "Vastasseis". Mälestusi ning olupilte ikestatud Eestist, Gulagi laagrist ja Kolõmalt. Paradoksaalsel kombel õnnestus raha selle raamatu trükkimiseks hankida üksnes tänu Madissoni arreteerimisele. Teatavasti arreteeriti Madisson käesoleva aasta mais süüdistatuna riigikukutamise katses. Tänaseks on eeluurimine lõppenud. Kohus peaks toimuma 18.-19. septembril, s.o päev enne, kui valimiskogu asub presidenti valima.
Enne kui Eesti Ekspress raamatu kirjastamiseks raha andis, oli käsikiri trükkimist oodanud ligikaudu kümme aastat. Eessõnas kirjutab Madisson, et mälestusraamatu kirjutamist alustas ta juba 1986. aastal pärast vangilaagrist ja Kolõma-asumiselt naasmist. Aasta hiljem oli ta sunnitud Hirvepargi miitingu korraldamise eest Läände emigreeruma. Rootsis valmis raamatu esimene variant, kuid avaldamisvõimalust seal ei avanenudki. Seoses Eestis aset leidvate pöördeliste sündmustega naases Madisson kodumaale tagasi. Käsikiri, toonase pealkirjaga "Rindejooneta sõda" oli trükivalmis Pärnu Kirjastuses Perona, kuid jäi kirjastuse pankroti tõttu ilmumata.
"Keskmise nõukogudelase" muundumine
Raamatu eessõnas kirjutab autor, et "Vastasseis" on lugu sellest, kuidas ühest "keskmisest nõukogude inimesest" sai aja jooksul aktiivne süsteemivastane võitleja ning jälitus- ja karistusorganite tegevusest inimese ahistamisel rindejooneta sõjas.
Paraku on autor üle libisenud oma vabadusvõitleja-perioodi eelsest elukäigust, mis võimaldanuks võitlejaks saamise kulgu paremini jälgida. Käsitlemist on leidnud 9-aastane ajavahemik autori elust, mis algab ühinemisega Eestis tegutsenud vastupanuliikumisega 1977. aastal ja lõpeb Eestist lahkumisega pärast Hirvepargi miitingut 1987. aastal. Vahepeale mahuvad vangistamine, eeluurimine Patarei vanglas, Permi vangilaager, sundpagendus Jakuutias ja tegutsemine muinsuskaitseliikumises.
Peamiselt autobiograafilist teksti mitmekesistavad peatükid, kus kirjeldatakse 70-80ndatel aastatel Eestis toimunud vastupanuliikumist, Nõukogude impeeriumi repressiivorganeid, elu-olu Patarei vanglas ning antakse ülevaade 1980. aastatel toimunud poliitilistest kohtuprotsessidest ENSV ülemkohtus. Olgu märgitud, et need peatükid jäävad tunduvalt nõrgemaks raamatu nendest osadest, kus on juttu oma silmaga nähtust ja kõrvaga kuuldust.
Näiteks Eesti vastupanuliikumist käsitlevatest osadest ei saa selget pilti, millised olid vastupanuliikumise lähemad ja kaugemad eesmärgid ning milline oli võitlustaktika. Eksitav on ka termini dissident või rahvuslane-dissident kasutamine Eesti vastupanuliikujate puhul. üldmõiste dissidentlus võeti kasutusele vene inimõiguste kaitse liikumise kohta. 1960. aastate keskpaiku alguse saanud avalik inimõiguste kaitse liikumine seadis eesmärgiks üksnes Nõukogude Liidu demokratiseerimise. Peamiseks nõudmiseks oli, et võimud täidaksid seadusi, esijoones konstitutsiooni, ja rahvusvahelisi inimõigustealaseid pakte. Inimõiguslased (vn k pravozashtshitniki) ei pidanud end moraalseteks, mitte poliitilisteks võitlejateks.
Peaeesmärk - iseseisvus
Samal ajal on Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste-dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.
Nn sõprade liini käsitlev osa meenutab spiooniraamatutes loetut. Autor kirjeldab, kuidas 1980. aastate algul üritas KGB saavutada kontrolli vastupanuliikumise tegevuse üle. Selleks levitati kuuldust nagu tegutseks Eestis sügaval põranda all tugevalt konspireeritud vastupanugrupp, kellel on head sidemed Rootsis tegutseva Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse esimehe Ants Kippariga. "Põrandaaluste" sidemees võttis avalike vastupanuliikujatega kontakti ja pakkus oma teeneid materjalide Läände toimetamiseks. Mõned dokumendid sinna jõudsidki, ent enamus neist sattus Tallinna raudteejaama hoiukapi kaudu KGB kätte, mida hiljem kasutati Pareki, Pesti, Ahoneni ja Tarto kohtuprotsessidel süüdistusmaterjalidena.
"Põrandaaluste" sidemeestena on raamatus ära toodud pärnakas Villu Rooda ja peremees-meremees Voldemar Holm, keda Madisson paljastab kui KGB agente. Sealjuures mõjub kummalisena teadmine, et toosama Rooda kuulus aktiivse tegijana Madissoni moodustatud MRP-AEG ridadesse.
KGB pealispinnast
Succés de scandale huve silmas pidades on Madisson mitmes varasemas intervjuus lubanud raamatus ära tuua KGB-ga seotud isikute ulatusliku nimekirja. Midagi sensatsioonilist raamat siiski ei sisalda. Tekstis kirjeldatud KGB ohvitseride repressioonide-alane tegevus ja paar paljastatud KGB agenti on mitmel pool ajakirjandusest läbi jooksnud teema ning uut ja ennenägematut raamat KGB tegevuse kohta ei anna. Lubatud KGB-tegelaste nimekiri piirdub tärnikesega, millega märgistatakse isikunimede loendis KGB ohvitsere.
Mälestusi asutakse kirjutama enamasti siis, kui ollakse kõrge ea tõttu aktiivsest tegevusest tagasi tõmbutud. Mõnikord heidetakse kokkuvõttev pilk möödunule ka sel juhul, kui ollakse sattunud välis- või sisepagendusse. (Näitena olgu siinkohal ära toodud Eesti okupeerimise järel pagulusse sunnitud isikute suurehulgaline mälestuste produktsioon.)
Tiit Madissoni elukäik on kulgenud väga järskude tõusude ja mõõnadega, millest üheks tüüpilisemaks on tema praegune olukord. Ja kuigi võib tõenäosusega ennustada, et Madissoni asjas peetav kohtuprotsess kujuneb samasuguseks halenaljakaks farsiks nagu seda oli rublamüügi sooritajate üle peetu, ei suuda vist miski enam endist vabadusvõitlejat Madissoni lepitada Eesti riigiga, mille taastamisest ta unistas ning mille eest võitles ja kannatas.
Mõningatele vajakajäämistele ja ebatäpsustele vaatamata on Tiit Madissoni mälestusraamatu näol tegemist olulise panusega lähiajaloo valgete laikude täitmisel. Samuti võib raamatut lugedes paremini mõista, millest on tingitud Tiit Madissoni vastasseisud okupatsioonirezhiimiga, taasiseseisvunud Eesti riigiga ja lõpuks ka iseendaga.
VIKTOR NIITSOO
