Vastukultuurist Läänes elustiililiikumiseni Eestis
Ökokogukondade liikumine hilismodernses ühiskonnas
Ökokogukondade ideoloogia, mille juured ulatuvad tagasi kuuekümnendatesse, sarnaneb mitmeski mõttes tollase vastukultuuri ideoloogiaga, mis suhtus kriitiliselt tehnokraatlikku ühiskonnamudelisse. Elu kogukonnas käsitlevad ökokogukondlased loomuliku, looduslähedase ja eksperimentaalsena, väärtustades seda alternatiivina formaalsetele suhetele ning võõrandumisele ja materialistlikule eluhoiakule. Nii nagu vastukultuuri puhulgi, keskendutakse oma maailmavaate muutmisele ja kultuuri sisemisele ümberprogrammeerimisele, kuna seda peetakse tähtsamaks kui poliitika ja institutsioonide ehk väljaspoolse masinavärgi muutmist. Ökokogukondlaste maailma muutmise soov Gaia hariduse najal on samuti kõrvutatav kuuekümnendate aastate lõpus avatud vabade ülikoolide rajamisega, mis väljendas rahulolematust ühiskonna ja puuduliku haridussüsteemiga.
Võrreldes kuuekümnendate aastatega on ökokogukondade liikumise (nagu teistegi sotsiaalsete liikumiste) puhul muutunud olulisemaks globaalne dimensioon, rahvusvaheline suhtlus on intensiivistunud ning esiplaanile tõusnud keskkonnaga seotud teemad. Suurima erinevusena võib välja tuua eksplitsiitse vastandumise puudumise. /…/Kuigi praegune ühiskonnakorraldus vajab ökokogukondade ideoloogia kohaselt muutmist, ei peeta strateegiliselt õigeks keskenduda olemasoleva lõhkumisele, ei soovita ennast ühiskonnast eraldada ega kehtivate normide ja väärtuste vastu häälekalt mässata. Näiteks Inglismaa vabaülikool Antiuniversity of London keskendus kuuekümnendate aastate lõpus oma õpetuses sellistele ainetele nagu anti-kultuurid, anti-keskkonnad, anti-perekonnad jne (Roszak 1969: 45), demonstreerides seeläbi eelkõige vastuhakku senistele väärtustele. Gaia haridusprogramm, mis seab samuti kahtluse alla praeguse ülikoolihariduse, keskendub seevastu uue maailmavaate loomisele ning praktilise elukorralduse õpetamisele. Ülikoolidega soovitakse pigem koostööd teha, et Gaia haridusele laiemat kõlapinda leida. Võib öelda, et ehkki ökokogukondlaste püüdlused on kuuekümnendate vastukultuurile ja uutele sotsiaalsetele liikumistele omased, on nende strateegia sellest siiski erinev. /…/
Uus vaimsus, mis kuuekümnendatel seostus esoteeriliste ja marginaalsete rühmitustega, on praeguseks keskklassi hulgas üsna laialt levinud. Heelas (1996) eristab uue vaimsusega kaasa minejate seas kaht tüüpi inimesi: ühelt poolt need, kes püüdlevad eelkõige alternatiivse elustiili poole, teisalt need, kes soovivad uue vaimsuse võimalusi appi võttes parandada oma väljavaateid hilismodernses ühiskonnas. Seega on esialgselt marginaalse ringkonnaga seostunud maailmavaade materialistlike ja edukesksete väärtuste teenistuses osaliselt muutunud valitseva süsteemi osaks. Läbilöögivõimet suurendavate (äri)koolituste kreedo on uuele vaimsusele omane usk enesesse – „Tee oma mõte teoks!”. Alternatiivmeditsiin pakub lääne meditsiinile järjest suuremat konkurentsi. Ameerikas ja Lääne-Euroopas on muutumas üha tavalisemaks puhkusevormiks nädalane retreat mediteerides ja joogat harrastades, et siis veelgi jõulisemalt karjäärile pühenduda. Vaimsete ja füüsiliste treeningute läbiviijad rõhutavad oma õpetuse teaduslikkust – meditatsiooni või harjutuste soodsat mõju inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele.
Usutakse, et ratsionaalsed selgitused tagavad usaldusväärsuse ning välditakse seoseid religioossega, et peavooluväärtusi järgivaid kliente mitte eemale peletada. Ökokogukondlased kogu maailmas liigituvad Heelase jaotuse alusel nende hulka, kes püüdlevad alternatiivse elustiili poole, samas aga ei tähenda uue vaimsuse omaksvõtt tingimata vastandumist peavooluühiskonnale, kus uus vaimsus on samuti üsna laialt levinud. Ökokogukonnad on paljuski muutunud ka vaimse teenuse pakkujateks, olles ühiskonnast eraldatud saarekesed, kus käiakse lühiajalisel retreat’il või kursusel. Nagu raamatus välja toodud, on alternatiivsetel koolituskeskustel ökokogukondades tähtis roll ja seal pakutavad kursused on omakorda väga olulised öko kogukondade majandusliku toimetuleku seisukohalt. Sellesarnaseid tendentse võib täheldada ka rohelise maailmavaate levikul. Kui kuuekümnendatel iseloomustas keskkonnateemade seostamine poliitikaga radikaalsete liikumiste ideoloogiat, siis praegu on see arenenud ühiskonnas eriti noorema põlvkonna seas valdav maailmavaade. Seda on mõjutanud nii roheliste parteide ridadesse kuuluvate radikaalsete võitlejate muutumine peavoolupoliitika viljelejateks kui ka ökoloogilisi riske puudutava info järjest laiem levik. Ülekantud tähenduses võib keskkonnateadlikkust käsitleda ilmalikustunud maailmas lubatud lunastusena, mida päevast päeva kinnistatakse tillukeste rituaalidega. Igaüks saab anda oma panuse maailma päästmiseks prügi sorteerides, pudeleid ja kotte taaskasutades ning ökomärgistusega tooteid ostes. Keskkonnateadlik tarbimine ja ökotooted on muutunud ka uue eristumise aluseks, sümboliseerides teadlikkust ja eneseväljenduslike väärtuste järgmist. See omakorda on tekitanud niisuguse nähtuse nagu rohepesu, mis viitab müügistrateegiale kõige laiemas mõttes – „öko”-sildiga on lihtsam müüa nii kosmeetikat, rõivaid kui ka puhkuse veetmise viise. /…/
Etableerumist on soodustanud ökokogukonna kontseptsioon, mis on muutnud nähtuse imagot (vt Allaste ideoloogia kujunemist käsitlev artikkel käesolevas kogumikus) ja kohandub hästi teiste hilismodernsete arengutega. Kuuekümnendate aastate kommuunid ja neis elavad esoteerikud olid eliidi jaoks marginaalid, kes jäid ühiskonnast väljapoole. Ökokogukondi saab aga käsitleda ühe praktilise lahendusena tänapäeva ühiskonna iseloomulikele riskidele ning jätkusuutliku keskkonna loomisel kattuvad nende sihid osaliselt peavoolu omadega. Ökoloogiline tasakaal ja sotsiaalne sidusus (mis on võrreldavad ökoloogilise ja sotsiaalse aspektiga öko kogukondlaste ideoloogias) on keskse tähtsusega Eesti säästva arengu riiklikus strateegias, nagu ka teiste riikide analoogilistes tegevuskavades („Säästev Eesti 21”: 32). Kuivõrd riske defi neeritakse pidevalt ümber, ei ole üheselt selget vastust küsimusele, kas ökokogukonnad võiksid olla üleilmseks lahenduseks ökoloogilistele riskidele. Riskide maandamise strateegiana on ökokogukon- nad lahenduseks oma liikmetele, kes on nende ideoloogia omaks võtnud. See annab nn seesolijaile võimaluse nii eksistentsiaalse ängi leevendamiseks kui ka eneseteostuseks. Ulrich Beckile toetudes võib Globaalset Ökokülade Võrgustikku käsitleda eduka sotsiaalse liikumisena, kes on defi neerinud riskid ja pakub neile lahendusi.
VÄÄRTUSED JA ELUSTIILID EESTIS
/…/Alles paar aastakümmet tagasi taasiseseisvunud Eestis ei ole ühiskonnakorraldus veel järele jõudnud lääne kultuuriruumi hilismodernsetele ühiskonnamudelitele, kus erinevad elustiilid on üldjuhul aktsepteeritud. Kui lääne ühiskondades väärtustatakse multi kultuurilisust rohkem, siis Eestis ei ole sellesuunaliseks arenguks olnud soodsat keskkonda. Kuni taasiseseisvumiseni oli Eesti ühiskond vähemalt väliselt homogeenne ja planeeritud ning erinevused eksisteerisid vaid varjatud kujul. Pärast iseseisvumist on rõhutatud rahvusliku kultuuri ülemuslikkust – see on tingitud oma riigi ülesehitamise eufooriast ning teisalt ka hirmust nii Venemaa naabruse kui ka kohaliku suurearvulise venekeelse vähemuse ees. Kui lääne ühiskond on praeguseks muututud vastukultuuride suhtes küüniliseks, käsitledes neid sama süsteemi osana, mille vastu näiliselt mässatakse (Heath, Potter 2006), ning suhtub erinevustesse pigem lihtsalt kui alternatiivsetesse stiili eelistustesse, siis Eesti ühiskonnas iseloomustab eristuvate elustiilidega seonduvat mõnevõrra naiivne maailmaparanduslikkus ja entusiasm. Siinsed peavoolust kõrvale kalduvad sootsiumid on oma liikmetele jõulisemalt identiteeti loovad, sest eristumises nähakse esmajoones just ühiskonna muutmise potentsiaali. Teisalt aga tajuvad nn väljaspoolsed erinevusi hirmutavama ja ähvardavamana ning ehk ka naeruväärsemana kui multikultuurilisemas keskkonnas/…/
ÖKOKOGUKONNAD EESTIS
/…/ Oma retoorikas on Eesti ökokogukondlased meie ühiskonnale omased ühiskondlikule edule ja materiaalsele heaolule suunatud väärtused tagaplaanile jätnud ning väärtustavad eelkõige kogukondlikku koosolemist, vaimsust ja elu kooskõlas loodusega. Kuivõrd säästlik tarbimine on nende õpetuse ja elustiili oluline osa, siis majanduslik heaolu tarbimisühiskonna kriteeriumide alusel ei ole ökokogukondlaste retoorikas esmase väärtusega. Inimesi, kes sellise tee valivad, võib laias laastus jagada kahte leeri – nimetaksin neid visionäärideks ja kohanejateks. Visionäärid on inimesed, kelle majanduslik heaolu on tagatud ja esiplaanil on eneseväljendusega seotud väärtused – tähtsad on enesemääratlus ning ka teiste heaolu. Nad on Eestis kehtivate normide ja väärtuste alusel edukad, kuid peavad neile normidele vastavat elu igavaks või vähe rahuldust pakkuvaks ning on otsustanud asuda otsima uusi väärtusi. Sageli ei loobuta elustiilist, mida edu ja raha võimaldavad, vaid püütakse seda ökokogukonnas kehtivate väärtustega kombineerida. Seega ei saa väita, et antimaterialistlikud väärtused oleksid kinnistunud, kuigi retoorikas peetakse neid oluliseks ning räägitakse plaanist tulevikus nii mõnestki hüvest loobuda. Kohanejate võimalused peavooluühiskonnas kehtivate materialistlike väärtuste kontekstis edukalt hakkama saada on piiratud. Kogukondade tekkimise põhjused on kohati pragmaatilised: väiksema sissetulekuga inimestele loob see paindlikumad võimalused tegutsemiseks ja odavamaks toimetulekuks. Näitena võib tuua võrgustiku, mis sai alguse vastastikusest lapsehoidmisest, samuti on tekkinud nn toiduringid – maal mahetoitu kasvatavad talunikud müüvad kindlatele klientidele linnas oma toodangut soodsama hinnaga, lisaks jagatakse omakasvatatud tooteid võrgustiku sees. Võiks öelda, et need inimesed elavad suhteliselt kasinalt ja sõltuvad suures osas oma võrgustikest just nagu paljud vaesemate maapiirkondade elanikud, kuid nende tegevust iseloomustab lähtumine ökokogukondlaste ideoloogiast, mis annab samale tegevusele suurema mõtestatuse.
/…/
Kui jätta kõrvale ökokogukondade vaimsed ambitsioonid ning keskenduda vaid ökoloogilisele elustiilile ja sotsiaalsusele, siis tundub, et Eestis on need võrreldes Lääne-Euroopaga olulisemal kohal ka täiesti tavapärastes kogukondades. /…/ Võiks eeldada, et ajalooliselt maarahva identiteediga eestlaste seas ei ole linna lähedusse või osaliselt maale ümberasumine kuigi radikaalne samm.
RETOORIKA JA PRAKTIKA
Nagu raamatus toodud analüüsist ilmneb, ei ole Eestis siiani välja kujunenud suuri ühiselulisi kogukondi. Eesti suurimas ja vanimas kogukonnas, Lilleorus, elab praegu püsivalt kümmekond inimest ning Taevasmaa ökoküla rajamise teel on see käesoleval aastal laienemas (vt Tamme artikkel käesolevas kogumikus). Ökokogukondade ideoloogia alustalana toimivad neli aspekti – vaimne, ökoloogiline, sotsiaalne ja majanduslik – koos nende juurde kuuluva ideega ökokogukonnast kui elustiili laborist on Eestis retoorika, mis toimib ökokogukondade liikumise liimina. Retoorika alusel peetakse ideaaliks elu ökokogukonnas, mis osaleb aktiivselt nii kohalikus kui ka rahvusvahelises võrgustikus. Hetkel võib sellele ideaalile mööndustega vastavaks pidada ehk vaid Lilleoru kogukonda. Eestis on kujunenud ühisel maailmavaatel põhinev sotsiaalne liikumine palju tugevamaks ja püsivamaks kui lähikogukonnad, mis ühiselu puudumise tõttu on pidevas muutumises. Ökokogukondade liikumise retoorikas on olulisel kohal egalitaarsuse rõhutamine. Kultuuriline praktika – koosolekute korraldus, rituaalid ja ühistegevus – rõhutab samuti kaasatust ja võrdsust ning selgepiirilist hierarhiat suhtlemises ei esine. Ometi oleks liialdus väita, et liikumisel liidrid puuduksid, eriti just vaimsed autoriteedid kerkivad üsna selgelt esile. Kogukondlik ühtsus aga vastandub implitsiitselt muudes elusfäärides toimivale hierarhiale ega tõsta liidreid selgepiiriliselt esile. See on tugevama meie-tunde loomiseks ning inimeste innustamiseks vajalik – vabatahtlikku tööd ei tehta üldjuhul käsu korras ja juhile alludes. Nagu on näidanud kodanikuühiskonna-alased uurimused Eestis, võib koosluste organiseerumise ja juhtide väljakujunemise tagajärjeks sageli olla oligarhia. Bürokraatliku süsteemiga suhtlemiseks ja organisatsiooni huvide eest seismiseks on vaja spetsiifi lise hariduse ja pädevusega inimesi, kes aga mõne aja möödudes võivad kaugeneda algsetest eesmärkidest ning bürokratiseeruda (Lagerspetz 2007). Seda silmas pidades võib egalitaarsuse rõhutamist hinnata kui edukat strateegiat, mis liikumist/ kogukonda paremini koos hoiab.
Ökokogukondadesse jõutakse teatud elustiilivalikute kaudu ning kogukond, kuhu ollakse lõimunud, hakkab indiviidi elustiili omakorda mõjutama. Omaksvõetud ideoloogia eristub modernsest individualistlikust eluhoiakust ning käsitleb inimest laiema terviku osana. Planeerides ühiselu kogukonnaga, peab igaüks arvestama teiste soovide ja ühiste väärtusega. Abstraktsemal tasandil haakub see ökokogukondlaste maailmavaatega: üksikisikul tuleb peale kõigi oma liigikaaslaste arvestada ka loodusega ning kõik peavad ühiselt tegutsema selles suunas, et maaema Gaia ei häviks.
Ökokogukondlaste kavandatav ühiselu meenutab mitmeski mõttes peavooluühiskonnas levinud unistusi – oma maja ning elu mõttekaaslaste keskel. Sellisele määratlusele võiks pealtnäha vastata ka näiteks eeslinna naabruskond. Suur erinevus seisneb aga ökokogukondlaste retoorikas, mis rõhutab ühiste väärtuste ülimuslikkust füüsilise eluruumi suhtes. Esmatähtsaks peetakse kogukonna olemasolu enne ühiselu alustamist, vastandatuna esmasele infra struktuuri loomisele, kuhu otsitakse inimesi/kogukonda hiljem (vt Ojamäe artikkel käesolevas kogumikus). Retoorikas on kogukond võrreldav laiendatud perekonnaga, kellel on ühine elu, praktikas aga on Eestis praegu tegemist sõpruskondadega, kellel on küll ühised arusaamad ja huvid, ent mitte just tingimata ühine elu. Ühiseluni jõudmist takistavad kogukondi ressursside nappus, sobiva koha puudumine, aga ka erimeelused, mis planeerimisel esile kerkivad. Visionääride puhul on oluliseks mõjutajaks nende seotus oma tööga, millest ei olda erinevatel põhjustel valmis loobuma. Idee koos elavast ökokogukonnast paigutub kusagile kaugemasse tulevikku ning hetkel rahuldutakse aeg-ajalt kohtuva ja netis suhtleva kogukonnaga. Kuivõrd usutakse, et lähiaastatel on maailmas oodata suuremaid muudatusi, siis jälgitakse vaikselt, „kuidas elu edasi veereb”.
Nn elustiili laboreid, mida ühiskond saaks õpitoana kasutada, ei ole Eestis kuigi palju, samas levib ökokogukondade ideoloogia ühenduse ajalehe, internetiportaalide ning korraldatud ürituste kaudu. Kogukond, olgu füüsiliselt koos elav või mitte, on selle liikmetele oluline osa elust, mis nõuab pühendumist ja kaastööd. Soov luua uusi suhtestruktuure; püsivaid lähedus- ja sõprussuhteid; mitte soole ega hierarhiale, vaid kompetentsile põhinevat tööjaotust; paremat haridust oma lastele või alternatiivset teadmist ühiskonnale on pingutust nõudev ülesanne ka püsiva kooseluta. Tegemist on tõsise harrastusega (Stebbins 2006; täpsemalt vt Pajumetsa artikkel käesolevas kogumikus), mis on suurele osale osalejatest olulisem kui nende töö ja tegevus peavooluühiskonnas. Kuivõrd tegemist on elukorraldusega, mis ideede tasandil püüab muuta ka ühiskondlikku süsteemi, võib seda käsitleda ühiskonnakriitilise eneseteostusena. Ökokogukond on oma olemuselt mitmetasandiline kavatsuslik kogukond, kus on esmatähtsaks kogukonna idee kui selline. Näiteks on Lilleoruga kõige tihedamalt seotud keskne tuumik, sagedased külastajad hõredamalt. Lilleoru kuulub Eesti Ökokogukondade Ühendusse, mis perioodiliste kohtumiste kaudu seob eri kogukondi Eestis, ning ka Globaalsesse Ökokülade Võrgustikku, kellega tajutakse end samasse kogukonda kuuluvana ühiste huvide ja väärtuse tõttu. Oluline on liikmelisuse avatus liituda soovijate maailmavaate, mitte aga sotsiaalmajandusliku tausta – materiaalse kindlustatuse, haridustaseme või tööalase postisooni põhjal. Mitmetasandilise kogukonna meie-piirid on paindlikud, võimaldades kaasata potentsiaalseid mõtte kaaslasi.
Elustiililiikumine
/…/ Ökokogukondade liikumist saab käsitleda ka kaasaegsele ühiskonnale omase nähtuse – elustiililiikumisena. Viimast iseloomustab orienteeritus tegutsemisele privaatsfääris ja sotsiaalsete muutuste seostamine isiklike valikute ning personaalse identiteediga (Haenfler et al., ilmumas). Kuigi ökokogukondade liikumise idee hõlmab püüdu muuta tervet maailma, saab liikumine alguse siiski igapäevastest pisiasjadest ning pakub selle teostajaile ka teataval määral isiklikku kasu. Suur osa ökokogukondlasi eelistab soovitavalt kohalikke mahetoiduaineid ning nad on sageli taimetoitlased. Tervislikele toitumisharjumustele lisandub teadmine, et sellisel käitumisel on positiivne mõju nii kohalikule majandusele kui ka globaalsele keskkonnale. Vastavalt ökokogukondlaste (uue vaimsuse) ideoloogiale aitab mediteerimine jõuda isiklikult kõrgema teadvuse tasandile; usutakse, et üksi või üheskoos mediteerides saab parandada nn ümbritsevat vibratsiooni. Väikeste valikute tegemine oma igapäevaelus on ühendatud sooviga muuta ühiskonda tervikuna ning seega omandavad isiklikud valikud laiema tähenduse, muutudes positiivse identiteedi kandjaks. Isegi juhul, kui indiviidi sidemed oma lähikondlastega pole väga tihedad, aitab teatud kindlast maailmavaatest kantud igapäevane tegevus siduda end sümboolse mõttekaaslaste kogukonnaga. Teisalt motiveerib välja kujunev identiteet, mille aluseks on enese tajumine moraalse, sotsiaalse, keskkonnateadliku ja vaimse „kultuurilise loojana” (Ray, Anderson 2000), inimest jätkuvalt samas suunas edasi tegutsema. Loodust hoidev elustiil, lähedased ja mõtestatud suhted teistega ning osaliselt ka vaimsed harrastused pakuvad tõenäoliselt rahuldust iga inimese isiklikus elus, maailmaparanduslikud ideed aga annavad isiklikele pürgimustele globaalse mõõtme. Niisugust suhtumist väljendab ka Eesti suurima ökokogukonna lööklause: „Muuda ennast ja maailm muutub!”.
