VAT-teater: Ka kommunist on inimene ja ilmutab nõrkust
Magnetina mõjub ka aines. Andrus Kivirähki näitemängu üks peategelane on noor, 1924. aastal poliitilisel protsessil vangi mõistetud kommunist Maria Hermel. Vaataja mõtleb siin, et vaatab Olga Lauristini lugu, sest sarnasus on ilmne. Miks ei võiks Katariina Laugu mängitud Maria Ermel saada pärast näitemängu lõppu Eesti NSV kinematograafiaministriks.
Näitemäng on ebaharilik, kuna hõlmab 14 aastat, mil pokri pistetud naiskommunist käib läbi vaid oma vangivalvuriga. Katariina Lauk loob revolutsionääri portree, kelle viha veidi taltub, kuid kes jääb ausalt truuks oma ideedele, paistku need kui tahes õiged või väärad. Igal juhul on näitekirjanik andnud näitlejale tõsiseltvõetava materjali, mis annab võimaluse nii vangivalvurile Soobergile (Marko Matvere) kui ka publikule mõista, mis kallutab kommunisti mõistuse ja südametunnistuse just sinna, kus ta on.
Katariina Lauk avaneb näitemängu esimeses otsas täis raevu, mille ta valab parema sihtmärgi puudumisel toitu toova vangivalvuri selga. Ja siit algabki huvitav suhtedraama.
Tähendusi tulvil
Maria viha taga on teisigi tähendusi. Vaadake mõnelt internetisaidilt, kuidas praegune Vene demokraatide aktivist Maria Gaidar esineb. Selle esinemise hingestatuse ja andumuse taustale ilmub äkki, ei tea kust, naiselik veetlus. Nii oskas ka Katariina Lauk mängida vanglahõlstides näotult klähvivat kommunisti, kelles ometi ei ole kadunud naiselik alge.
Marko Matvere mängib väga peenelt balansseerimist eri suhtumiste vahel. Kord on ta oma hoolealusele kaastundlik isa, teinekord tärkab temas mees, kes näeb enda ees keelatud vilja.
Maria ja Soobergi suhetes läheb kõik segamini. Siin on inimlikke soove ja tunge ning nende kastmes pole ka poliitiline diskussioon tuim väitlusklubi istung. Valge steriilne vanglakong on koht, kus elu kulgeb üheaegselt oma ajalootäiuses ja ülimas puuduses. Mõnel hetkel suudavad need kaks inimesed ületada kõik ideoloogilised, seisuslikud, ealised ja muud takistused ning leida lihtsamast lihtsamat inimlikku vastastikust mõistmist. Et see hiljem jälle kaotada.
Vangikongi kahe inimese suhtes peegeldub kaks karakterit. Kas nad muutuvad? Mitte oluliselt. Kuid muutub nende vastastikune suhe ja see läbielamine on haarav ning kujundlikult võimas.
Kui näitemäng viimases osas ootamatult lõpeb, siis tundub, et see on jätnud otsad kokku viimata. Alles tagantjärele tuleb konstateerida, et midagi kokku viia polegi. Eimillegagi lõpetamine on minimalistlikul moel kõige adekvaatsem lahendus sellele vanglakohtumisele, mis püsis koos vaid vägivaldselt.
Lõpp jääb lahti ja vaataja saab kaasa võimaluste pagasi, mis ärgitab mõtlema. Mis juhtub edasi? Kas Maria Hermel saab kinematograafiaministriks?
