Vatikan lubab külastajad iidsesse surnutelinna
Kolm aastat kestnud väljakaevamiste järel muuseumiks muudetud nekropoli altarite, marmorsarkofaagide ja freskode või mosaiikidega kaunistatud mausoleumide vahel vargsi ringi liikudes jõuad selgele äratundmisele, et just siin kohtusid elu ja surm. Äratundmine tabab sind hetkel, mil märkad poolenisti pinnasest puhastatud ja nüüd vaatajale ehk liigagi sündsusetult paljastuvaid skelette, mis kuulusid arvatavasti vaesematele, kes maeti lihtsalt maamulda.
Möödunud nädalal surnutelinna ajakirjanikele tutvustanud Vatikani arheoloogide hinnangul ongi nekropoli tõeline väärtus just see, et siin puhkavad koos nii rikkad kui ka vaesed.
Vatikani muuseumide konsultant Paolo Liverani selgitas: “Teame, milliseid hunnituid mausoleume Rooma valitsejad endale juba oma eluajal ehitada lasid. Näiteks Hadrianus, kelle mausoleum Tiberi jõe ääres hiljem paavstide kindluseks ümber ehitati ja mida nüüd tuntakse pigem Castel Sant’Angelona. Kuid ajalugu ei saa ju ainult kindralite ja keisrite kaudu jutustada! Nüüd saame siinsete lihtsate inimeste haudade abil selgitada ka kesk- ja alamklassi roomlaste eluolu.”
Just rikkamate ja vaesemate läbisegi matmise osas erineb nüüd külastajatele avatav nekropol teisest, Via Cornelia äärsest surnutelinnast, mille säilmeid saab näha Püha Peetri kiriku all ning kuhu on väidetavalt maetud ka esimeseks paavstiks peetud püha Peetrus ise.
Nekropol avastati juhuslikult 2003. aastal, mil Vatikanis hakati Santa Rosa väljakule ehitama uut autoparklat. Kaevamisel tuli päevavalgele umbes 500-ruutmeetrine osa matmispaigast, mis oli rajatud iidse Via Triumphalise (Triumfitee) äärde, mida mööda võidukad Rooma sõdalased Igavesse Linna naasid.
Kolm aastat tegid arheoloogid pisikeste pintslikeste ja harjakestega ülitäpset tööd, et hoolikalt puhastada kõik see, mida pinnas endas peitis: hauda kaasa pandud esemed, terrakotaurnid, milles on siiani säilinud lahkunute tuhk, marmorskulptuurid ja sarkofaagid, mosaiikpõrandad või ka maetute skeletid.
Päevavalgele tuli üle 40 mausoleumi ja enam kui 200 hauda, mis paiknevad eri tasanditel ja on tähistatud hauakivide või
-plaatidega, millele on sageli raiutud lühike sõnum.
Enamik haudu on heas korras ja pärineb Rooma keisririigi aegadest, esimese sajandi lõpust e.m.a kuni neljanda sajandini m.a.j ehk keiser Augustuse aegadest Constantinus Suureni välja.
Ajaloolaste hinnangul on eriti huvitavad Rooma keskklassi eluolu tutvustavad matmispaigad. Tihti on hauaplaadil tekst, mis viitab lahkunu ametile või päritolule. Seega aitavad nii raidkirjad kui ka hauapanused tuua valgust toonaste inimeste igapäevaellu.
Näiteks on siia maetud keiser Nero käskjalg Alcimus, kelle ülesandeks oli hauakirja järgi ka Pompei teatri lavakujunduste tegemine. Ühe käsitöölise ja omaaegse disaineri hauda kaunistavad aga tema ametisümbolid: kompass ja T-kujuline joonlaud.
Nähtavale tuli ka musta-valgekirju mosaiikpõrand, millel on kujutatud iidset viljakus- ja veinijumalat Dionysost saatüritega.
Kui peamine väljakaevamine oli juba lõpetatud, leiti külastajatele mõeldud teede ehitamise ajal ootamatult umbes aastase lapse haud. Tema sugu ei õnnestunud ajaloolastel kindlaks teha. Huvitav oli aga see, et ta hoidis oma käes kanamuna, mille killukesteks purunenud koore suutsid arheoloogid Vatikani laboratooriumides taas kokku seada. Ajaloolaste hinnangul võis muna lapse käes sümboliseerida tema taassündi.
Vaidlusi põhjustab aga 17-aastaselt surnud Rooma ratsaniku sarkofaag, millel on kujutatud käed justkui palveks kokku seadnud austuseavaldajat. Paljud ajaloolased arvavad, et see on varakristlik sümbol ning sarkofaagi maetud nooruk oli ristitud.
Vatikani ajaloolane Paolo Liverani peab seda aga väga ebatõenäoliseks: “Nekropol on ajastust, mil lahkunu hauale kristliku märgi jätmine olnuks äärmiselt julge ja väga ohtlik samm, sest toona kiusati Rooma impeeriumis kristlasi ja nende lähedasi ikka veel taga. Minu hinnangul pole sellel kujutisel midagi ühist palvetamisega. Küll aga võis see hiljem palvetamisena tuntuks saanud žest nii paganlikus kui ka varakristlikus kultuuris ühtviisi märkida vagadust, halastust ja seega usku,” seletas Liverani.
Pane aeg kinni
Vatikani muuseumi direktori Francesco Buranelli hinnangul võib surnutelinna sealt leitud skulptuuride, muude esemete ja ehitiste väärtust arvestades nimetada “väikeseks Pompeiks”.
Turistid saavad nekropoli hakata külastama 25-inimeseliste gruppidena igal reedel ja lau-
päeval, kuid aeg oleks mõttekas eelnevalt kas e-kirja või telefoni teel broneerida. Pilet iidsesse surnuteriiki maksab viis eurot ehk 78 krooni.
