Vatikani kujude sünged saladused
Nii „Inglid ja deemonid” ise kui ka ekraanil lahtihargnev, õigemini laialivalguv vandenõu on kahtlemata äärmiselt mastaapsed. Paraku näib, et filmitegijate põhiline taotlus oligi luua suurejooneline sündmustik, millele toodi ohvriks igasugune pragmaatilisus ja loogika.
Paavsti surma järel Vatikanis möllav vandenõu on niivõrd keerukas, et selle väljamõtlemine ja lahendamine nõuavad kümne kuutõbise geeniuse taipu. Ometi suudab kunstiajaloolane Robert Langdon (Tom Hanks) sündmustel parasjagu sabas sörkida.
Kaamerasilm liigub ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni, taustaks loengulaadsed katkendid filmiloojaid inspireerinud Dan Browni romaanist. Meeleolu elavdavad iga natukese aja tagant kusagilt kõrgelt alla kukkuvad või ära põlevad kardinalid, keda Langdon püüab terroristliku mõrtsuka käest vahelduva eduga päästa.
Paraku on seda kõike selle filmi jaoks liiga palju. „Inglid ja deemonid” ei ole raamat, millest oleks kerge filmiversiooni teha. Ilmselt polekski tehtud, kui poleks olnud „Da Vinci koodi” müügiedu ja Vatikani nördimust, mis turundusele omakorda tublisti kaasa aitas.
Peategelase nägu säilitab nii kuulide eest kõrvale põigeldes kui ka kauni füüsikuga (Ayelet Zurer) flirtides ühtmoodi kergelt imestunud ilme, ent stsenaariumit arvestades on Hanksile hämmeldust raske ette heita. Ewan McGregor seevastu tunneb ennast paavsti kammerhärra rollis üsna koduselt ja annab kõige nauditavama etenduse.
Stsenaariumi nõrkusest hoolimata oleks vale öelda, et „Inglid ja deemonid” on halb film. Mitmed põnevusstseenid kannavad oma eesmärgi auga välja ja osa kaadreid (näiteks tornitipust avanev vaade punastes rüüdes kardinalide parvele) on tõeliselt ilusad.
Saame teada, kuidas näeb välja purki pandud antiaine, millega tundmatu tapja ähvardab illuminaatide nimel Vatikani õhku lasta.
Mis kirikuriiki puudutab, siis oli Vatikan võttegrupi peale „Da Vinci koodi” pärast nii pahane, et osa Roomas filmitud kaadreid tuli kuuldavasti teha salaja. Võttes arvesse, kui malbelt järjefilmis katoliiklusega ümber käiakse, võiksid kiriku- ja filmimehed nüüd omavahel ära leppida.
Tegelaste dialoogid annavad mõista, et teadus ja religioon saavad rahumeelselt koos eksisteerida, ilma et kedagi oleks vaja antiainega põrmustada. Selline konsensus näitab, et inimkonnal on lootust, ning just seda ja poliitilist korrektsust on meil nendel ärevatel aegadel vaja.
Vigadest õppinud
„Da Vinci koodis” on mitmeid vigu, mida „Inglid ja deemonid” ei korda. Kui esimene film venis nagu siirup, siis siin on Langdon palju sportlikum. Ka kunstiajalooloengud toimuvad liikumise pealt, nagu õuesõppe ja märulifilmide traditsioonid ette näevad.
Huvitaval kombel jätsid filmitegijad romaanis sisalduva armastusloo täiesti kasutamata, vältides seksistseene ja kasutades aega kombekalt kaetud antiikskulptuuride filmimiseks. Ma ei ütle, et see oli tingimata vale valik – lihtsalt ebaharilik, kui Hollywoodi tavasid arvestada.
Film on piisavalt tempokas, nii et absurdsevõitu sündmustikule võib käega lüüa ja vaatemängu ilu nautida. Väga kauaks „Inglid ja deemonid” ennast mällu ei salvesta ja ongi tore, sest siis saab hiljem ju uuesti vaadata.
Kui te lõppu teada ei taha ja ise ära arvata ei oska, siis keerake leht siinkohal edasi. Ülejäänud teadku, et pahasid pole tegelikult olemas, hea on tegelikult paha ja kogu ülemaailmne vandenõu püsib paari võimeka ja pühendunud tüübi õlgadel. Ootamatu pööre, kas pole?
Film
Inglid ja deemonid
USA 2009
•• Põnevusfilm
•• R: Ron Howard
•• O: Tom Hanks, Ayelet Zurer, Ewan McGregor
•• Tallinna kobarkinos, Tartu Ekraanis ja Narva Astris
