Veebruari Akadeemia: rahvustundest Galileo Galileini
Lauri Vahtre selgitab oma essees, miks ei saa rahvusel olla alternatiivi. Autor võtab aluseks iga inimese lahutamatu seotuse „meie“-tundega — täisväärtusliku isiksuse eraldamine mitmesugustest kollektiividest toob kaasa tema mandumise. Üks kesksemaid „meiesid“ on rahvus, mida võib defineerida kultuuriväljana. Erinevus teistest „meiedest“ (perekond, töökollektiiv või „eurooplane“) seisneb selles, et kõik tähtsad eneseteostuse kanalid on inimesele kõige täielikumalt avatud just rahvuse raames. Seega on rahvus kui kõiki sotsiaalseid tasandeid läbiv ja tähtsamaid kultuurivaldkondi kattev süsteem paratamatu nähtus. Konkreetne rahvus võib kaduda, kuid siis ei asenda seda midagi „rahvusülest“, vaid lihtsalt mingi teine rahvus. Aga mis selles siis halba on — seda on ajaloos korduvalt juhtunud? Kummatigi on siin kõigele lisaks veel üks „aga“ — üleminekuaeg tähendab perioodi, mil vanad normid enam ei maksa ja uued veel ei maksa, s.t kultuurilist vaheaega, mis tekitab paratamatult segadust, turvatunde kadumist, vägivalda, koguni tapatalguid. See omakorda seaks ohtu nii keskkonna kui ka meie endi geneetilise edasikestmise kas või mõne teise kultuuri liikmetena. Juba seetõttu on rahvuse, rahvustunnete ja rahvuslikkuse vastu sõdimine mõttetu ning ebaloomulik. Rahvustundeid tuleb ohjeldada nii nagu kõiki teisigi tundeid, kuid neid ei saa välja juurida.
Toomas Kiho vaatleb Tartu Ülikooli rolli Eesti ühiskonnas — mida Tartu Ülikool eestlastele on tähendanud ja tähendab. Vaieldamatult on Tartu Ülikool Eesti rahvusülikool. Samas püüab ülikool üha suurema rahvusvahelistumise poole. Autor arutleb selle üle, kas ja kuidas need kaks poolt on lepitatavad või ühitatavad. Ja sellegi üle, mida kumbki tegelikult tähendab: ühelt poolt püütakse määratella seda, kuidas ülikooli rahvusülikooliks olemist mõtestada, ning teisalt vaetakse, mida rahvusvahelistumine resp. ingliskeelestamine tähendab. Paistab, et ülikool peab sooritama köielkõnni, sammudes korraga kahe kukkumise vahel — üha õhemaks-rahvusvahelisemaks või kulukamaks-rahvuslikumaks. Taset kummalgi juhul alandamata. — Või polegi see köielkõnd, vaid hoopis köievedu...
Püüdes mõista semiootika ja teoreetilise keeleteaduse osatähtsust ja seoseid meie kultuuris ning tundes selles kontekstis huvi Tartu-Moskva semiootikakoolkonna ajaloo vastu, pöördusid Ekaterina Velmezova ja Kalevi Kull ühe Eesti keeleteoreetikute juhi Haldur Õimu poole. Tema huvi keeleteooria vastu pärineb 1960. aastatest, ajast, mil Tartu-Moskva semiootikakoolkond alguse sai. Praegu töötab Õim arvutiteaduste instituudis eesti keele arvutimudelite projektiga ning tema jaoks on kõige olulisem teaduslik probleem see, missugused mõtteprotsessid toimuvad suhtluse käigus suhtlejates, mille najal nad valivad ja sõnastavad oma pöördumisi ja tõlgendavad partneri omi. Kuidas inimene dialoogi käigus otsustab, mida järgmisena öelda — nt, kas vastata esitatud küsimusele, esitada täpsustav küsimus või reageerida hoopis muul viisil. Või kui keegi tahab partnerit veenda midagi tegema, siis mille põhjal ta valib argumendid? Probleemile lähenemise võtmesõna on reasoning-based interaction, s.t arutluspõhine suhtlusmudel. Seda kirjeldatakse freimide abil, mis on seotud suhtlusstrateegiatega (näiteks kui tahan, et keegi midagi teeks, kas siis opereerin ratsionaalsete argumentidega, meelitan või ähvardan või…). Need tuginevad omakorda mõtlemisstrateegiatele. Niisugune lähenemine ei ole tingimata arvutimudelitega seotud, kõik inimsuhtluse aspektid on teatud vaatekohast ka kognitiivse keeleteaduse teemad.
Eesti Vabariigi 1919. aasta maaseaduse rakendamist ja tulemusi on uuritud maareformi teostamisest alates. Vähem on uuritud Eesti maareformi ideede ajalugu ning poliitilist võitlust seaduse vastuvõtmisel. Eli Pilve keskendub kahe parempoolse erakonna, Eesti Maarahva Liidu ja Eesti Rahvaerakonna (1905–1917 Eesti Rahvameelne Eduerakond, 1917. aastal reorganiseeriti Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mis 1918. aastal ühines Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga Eesti Rahvaerakonnaks) maareformikavadele, püüdes leida, mis võis ajendada neid Asutavas Kogus sisuliselt maaseaduse eelnõu vastu seisma. Millele lootsid siis vastavalt eduerakonna (rahvaerakonna) ja maaliidu juhtidena Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts? Maaküsimus oli Asutava Kogu valimiste eel ja ajal niivõrd terav, et sellega pidi arvestama iga erakond, kes vähegi valitsusse tahtis pääseda. Asutava Kogu avaistungil 23. aprillil 1919 ütles ka selle juhataja August Rei, et Asutava Kogu kõige suuremaks ülesandeks on just maaküsimuse lahendamine: „See on kõige valusam küsimus, see on meie rahva, meie riiklise olemise eluküsimus.“ Seda väidet saatis saalis üleüldine aplaus, kuid Rei järgmise väite peale, et vabariigivastane kihutustöö kaob ainult siis, kui suurmaaomandus likvideeritakse, maa riigi kätte võetakse ja rahvale jagatakse, vastasid aplausiga küll vasak- ja tsentriparteid, aga mitte enam parempoolsed.
Tõnis Mäe laulus „Koit“ (1988) kõlab algusest lõpuni üks spetsiifiline muusikaline struktuur — teravalt artikuleeritud ratatatat-rütmifiguur, mida ostinaatselt esitab väike trumm. Euroklassikalise põhjaga muusikakultuuri muusikule-kuulajale on see rütmifiguur küllap ennekõike tuttav Maurice Raveli orkestripalast „Boolero“ (1928) — sealt ka selle nimetamine „boolerorütmiks“ või „boolerotrummiks“. Kuid äratuntavalt ilmub seesama muusikaline struktuur, s.t „boolerorütmi“/„boolerotrummina“ tajutav-määratletav korduv saatefiguur ka näiteks seesugustes lauludes-muusikapalades nagu Arne Oidi „Unustuse jõel“, Gilbert Bécaud’ „Et maintenant“ (1961, tuntud ka pealkirja all „What Now, My Love“), Roy Orbisoni „Running Scared“ jt. Kaire Maimetsa artiklist selgub, et „boolerotrummi“ kui „rändava“ muusikalise struktuuri kultuurilisse tähendusvälja näivad kuuluvat seosed millegi hispaanialikuga, millegi militaarsega (organiseeritus, distsipliin, jõud/vägi/võimsus, sooritusvalmidus), püsiva ja sihipärasega („nagu üks mees“, vankumatus, järjekindlus, järeleandmatus), millegi dramaatilise või saatuslikuga (põnevus, oht, pöördelisus, ülevus, tugevad elamused), rituaali ja tseremoonia (argiülesus, pidulikkus) juurde kuuluvaga ning olnud aegadega (side minevikuga ja ajalooga, ajaülesus). Kõigil neil „boolerotrummi“-tähendusseostel on koht ka Tõnis Mäe „Koidus“.
Meelis Süti ja Ants Parktali artikkel on jätkuks nende varasemale kirjatööle „Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest“ (vt Akadeemia, 2015, nr 7), milles nad käsitlesid sugri-mugri (uuendatud tähissõna soome-ugri keeli kõnelevate rahvaste kohta) juurtele tugineva emakeelse psühhoanalüüsi ehk meelesõõlamise olulisust inimmeele mõistmisel. Artiklis võetakse kommenteeritult kokku Wilfred R. Bioni raamatu Õppimine kogemusest (Learning from Experience) 27. ja 28. peatükk ning püütakse avada autori mõtteviisi, keskendudes ühele tema koostatud metapsühholoogia kesksele mõistele, milleks on „tarimine“ (ingl containing) ja sellega seotud mõistete ning määratluste eestistamisele. Eestistamisel on tuginetud eesti keele sõnastikele, vanasõnadele, muistenditele, regilauludele ja murdekeeltele. Autoritel on seniste leidude põhjal rõõm tõdeda, et nii mõnegi ingliskeelses psühhoanalüüsis kirjeldatud nähtuse on meie rahvatarkus kunagi juba avastanud ja sellele sobiva nimetusegi leidnud. Eestistamistöö kogemus ja tulemused toetavad eeldust, et keelekasutus võib olla vastastikuses seoses nii mõtlemisega (Bioni tähenduses), inimmeele mõistmisega ehk tarimisega (ingl containing) kui ka psühhoanalüütilistest teadmistest-meetoditest süvitsi arusaamisega, nende kasutamise ja arendamisega.
Pärast Maurjate dünastia (320–180 eKr) langust võtsid India põhjaaladel võimu üle kušaanid, kelle impeeriumi mõjuvõim ulatus kuni Kesk-Aasiani (vt Akadeemia, 2016, nr 9). Kušaani riigi territooriumil pulbitses väga arenenud ja diferentseeritud usuelu. India religioossed liikumised — šivaism, višnuism, džainism ja budism oma eri koolkondadega — läbisid Kesk-Aasiat nagu ka India kaupmehed, sest kušaanide valitsus soodustas rahvusvahelist kaugkaubandust. Ida-Iraanis kohtusid India usundid Kreeka jumalustega, zoroastrismi ja kohalike zoroastrismieelsete kultusevormidega ning Põhja-Iraani ratsanomaadide muistsete Iraani religioossete ideedega. Kušaani kuningad valisid enda jaoks sellest religioossete elementide, ideede ja kultusevormide tohutust mitmekesisusest välja need, mis sobisid nende muistsete religioossete traditsioonidega, ja tugevdasid nõnda oma kuningavõimu religioosset ideoloogiat. Nii saidki „Kušaani panteonis“ valdavaks sünkretism ja absorbeerumine. Jaan Lahe tõlgitud artikli autoriteks on János Harmatta, Baij Nath Puri, Leonid Lelekov, Sarvar Humāyūn ja Dines Chandra Sircar.
Tuginedes Tiiu Hallapi tõlgitud raamatule Analüüs ja metafüüsika: Sissejuhatus filosoofiasse selgitab Uku Tooming selle autori, Peter F. Strawsoni kirjeldava metafüüsika programmi. Leo Luks võtab käsile Zygmunt Baumani ja Rein Raua Iseduse praktikad, milles antud teema probleemipundar on edastatud selge ja hariva lugemisvarana.
Luuletustega (tlk Jüri Talvet) esineb Austriast pärit Sophie Reyer. Kunstilehekülgedel saab näha Imat Suumanni fototöötlusi sarjast „Tartlase surm“.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Koostanud Indrek Ude
