Veenus heeringa õlal

„Baskin ehk Nalja põhivormid” on kui hoop estraadihuumori süvahoovustesse ja paljastab halastamatult žanri ebainimlikkuse.

Kunagi tegi Ivar Põllu ansambli Genialistid, mille loomingut eksperdid iseloomustasid kui popmuusikaõpikut, milles leiavad kõik stiilid ja suunad adekvaatset käsitlemist. Nüüd on valminud Põllu komöödiaõpik, mis on mahult küll õhem, aga sisult sama elegantne ja lööv. Kuna laval on ainult kaks tegelast ja napilt rekvisiite, kuulub õpik pigem stand-up’i kui sitcom’i pedagoogika koolkonda. Pärast Martin Alguse „Kaheksajalga” Ugalas on tegu teise tähelepanuväärse Eesti teatri juhtumiga, kus tegijad esitavad julgelt ja ausalt kodumaist klassikalist komöödiat. See tähendab püstijalakomöödiat, traagika ja absurdi sissetoomist, aga ka muid võimalikke mikse, mis pärast Toomas Kalli taandumist meie teatripildis koomilise pooluse arengut üsna palju desorieneteerisid.