Veerev kivi ei sammaldu...
Rühmitusse Ruum 312A kuuluvad kunagised ja praegused kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna ühises ruumis iga päev kokku saanud kunsti üldainete õppejõud, kellest on seekordsel näitusel esindatud Jaan Elken, Leonhard Lapin, Urve Küttner, Mari Roosvalt, Tiiu Pallo-Vaik, Viivi Aavik ja Hannes Starkopf.
Lisaks neile seitsmele on rühmitusega alates nende esimesest ühisnäitusest Pärnu uue kunsti muuseumis koos esinenud mitmed teised tunnustatud kunstnikud, näiteks Kaarel Vulla, Kaido Ole, Jaan Toomik.
Kuna kõik rühmituse liikmed on kunstiülikooli õppejõud, siis toob Tartu ülikooli maalikunsti professor ja kunstnike liidu president Jaan Elken rühmituse ühtse väärtusena esile just professionaalsuse. Eriliseks muudab näituse aga asjaolu, et maali-, ehte-, installatsioonikunstikest, skulptoritest ja graafikutest koosnev seltskond on leidnud olenemata isiksuste ja väljendusvahendite erinevusest ühtse tunnetuse terviklikuks väljapanekuks.
Nimi Ruum 312A tekitab pärast kunstiakadeemia maja lammutamist nostalgiat neis, kellele selle numbriga märgistatud uks seostub kindla asukoha ja tähendusega, ent praegu, kui kunstiakadeemia asub üle Tallinna mitmel aadressil, on sõna „ruum” omandanud ootamatult sügavama ja laiema tähenduse. Ka näituseruumid valitakse üheskoos välja põhimõttel, et see nende töödega suhtesse astuks. Seni on esinetud lisaks enamikule Eesti linnade kunstimuuseumidele ja galeriidele mitmel pool naaberriikides (näiteks Oulu kunstimuuseumis Soomes ja Pommernhusi kunstigaleriis Saksamaal Greifswaldis).
Seekordsel näitusel Tam-galeriis Tallinnas on uued tööd Mari Roosvaldil ja Leonhard Lapinil. Samuti pole Jaan Elkeni näitusetöid „Poeem valgele lumele (Snow – white)” ja „Writing on the wall II” Eestis veel esitletud. Mari Roosvaldi segatehnikas meeleolukad maalid, mis viivad vaataja müstilise valgusega Valenciasse, rikastavad näituse üldist meeleolu, nagu ka maalikunstnik Tiiu-Pallo Vaigu talvise päikesevalgusega täidetud lõuendid.
Skulptor Hannes Starkopfi humoorikate nimedega plastskulptuurid „Tovarištš Tšesnok”, „Pan Jabloko” ja „Herra Peruna” kuuluvad skulptori 2007. aasta isikunäitusel „Mees, naine ja köök” esitletud taieste hulka ning sobivad kontseptsioonilt kui valatult Tam-galeriisse, mille allkorrusel saab maitsta gurmeetoitu.
Mis teeb linn lumega?
Linnaesteetilist koodi propageeriv kunstnik Jaan Elken, kes on elanud üle 20 aasta Lasnamäel, näeb urbanistlikku linnakeskkonda kui kommunikatsiooni faktuuride, värvivarjundite ja sõnumite kaudu. Kunstnik laseb end inspireerida linnaruumi subkultuuride vabadusest ehk seinakritseldustest, kulunud krohvipinnast ja poripritsmekirja lumevallist sõidutee ääres.
Leonhard Lapini kolm värsket maali on jätkuks tema 2002. aastal alustatud kooditeemalisele töödeseeriale. Kood on kunstniku jaoks ajastu sümbol ja „üks olulisemaid märke, mis jääb kunagi meid iseloomustama”, sõnab kunstnik.
Metallikunstnik Viivi Aaviku tööde sari „Paekivimuusika”, mis on talletatud Eesti geoloogilistest lademetest pärit lihvitud paekivist CD-plaatidele, jutustab lugusid „Rakvere reekviem”, „Pirgu prelüüd” ja „Favositiitide ülemlaul silurile” vanaaegkonna soojade merede olustikust.
Ehtekunstnik Urve Küttneri loomingust on esindatud kaks hõrku teost tema Venuste seeriast „Veenuslik figuur”. Kombineerides reprodetaile sajanditagustelt aktimaalidelt Jean-Paul Gaultier’ figuraalsete lõhnapudelitega, kõrvutab ta Venuse kaht tähendust: kui kunagi sümboliseeris Venus emadust, viljakust, iluideaali ja pühadust, siis nüüd on naise keha ja ilu pelgalt kaubaartikkel. „Kuigi naise ilu ja iluideaal on ajas jäänud samaks, on selle väärtus muutunud,” lisab kunstnik.
„Kakskümmend üks null kaks”
Tam-galeriis
(Lootsi 4, Tallinn) 20. märtsini
