Laipaiga lugemine nõuab eelkõige lapsemeelset soovi trükisõna õigsust uskuda. Selles mõttes on “Kurjasaju” kunstmuinasjutud parem variant kui kaasaega konstrueeritud mõrvalood, sest esimestes on tegu puhta, muudest paradigmadest häirimata fantaasiaga. Ma ei usu ju enam, et ohtliku kurjategijate jõugu peamees, kes kõigest hingest ihkab tundmatuks jääda, kasutab salakohtumise paigana huilates mööda Leningradi kihutavat tuletõrjeautot. Aga et hauast tõusnud neiu ei saa mingil põhjusel ise minna aita oma surikingade järele ning peab kasutama sulase abi, seda ma usun.

##“Kurjasaju” lood on ajatud. Kuigi esmakordselt ilmunud 1980-ndatel, pole aeg nende konteksti muutnud. Kuri on ikka sama kuri, traagiline sama traagiline. Saladuste ja õuduste atmosfäär haarab peale inimeste ja vaimude ka muid elusolendeid, isegi esemeid. Lk 32: “Tööorja sajatusi sai täis riideait, manasõnad veeresid üle ussaia, leidsid paiga reheall ja leelõukal, pererahva sängipeatsis ja söögilaual. Nende painest hakkasid loomad laudas inisema ja koer õuel ulguma.”

Keelekasutus on arhailine, kuid siiski autori omapära väljendav. Nii on omal kohal ka sõnaseletusregister raamatu lõpus. Seda võinuks siiski hoolsamalt koostada. Näiteks on selles suhteliselt tuttavad sõnad “kadal”, “kaetus” ja “undruk”. Puuduvad aga “kringlilill” (lk 27), “ähnikirja” (lk 29), “undlik” (lk 43) jne. Või kasutabki Laipaik teksti sekka nii ürgseid sõnu, millel enam tähendust polegi, jäänud on ainult loitsu maagiline vägi?

“Kurjasaju” lood on elavad, lihtsad, kuid suure tundejõuga. Eriti ilmekas on “Maarjakask”, mida väärtustavad ka puänt ning kõrvalteema (joomise kahjulikkus). Üheks sugulashingeks on Laipaigale kindlasti Juhan Jaik, ehkki tal puudub viimase absurdhuumor, veel rohkem aga Karlis Skalbe.

Armastus ja kuld

Laipaik jagab palju hirmu ja vähe armu. Korduvaks motiiviks on sohu või mulla alla kadunud neiu, kelle soov kallimaga taas kohtuda ulatub üle elu ja surma piiri, kuid kes toob sellega kaasa vaid õnnetust nii kallimale, iseendale kui ka asjasse mittesegatud isikutele (“Laukatules” hukutab kaheksa süütut last). “Toonekäos” on kasutatud tuttavat motiivi kahe pulmarongi kohtumisest, mis lõpeb taplusega. Teiste hulgas saavad surma ühe paari peigmees ja teise pruut. On iseloomulik, et Laipaik arendab ainult üksijäänud pruudi liini.

Herta Laipaik on minu jaoks viimane vaikiva ajastu kirjanik. Mitte ainult eluaastate (85) poolest. Juhan Peegel ja Jaan Kross on vanemad, aga neid ma Pätsu-ajaga ei seosta. Vaeslastel pead silitav president, rahvusterviklus, kodukaunistamine, nõudmine Eesti aadli ja asumaade järgi – kõik see vaimselt vaene, kuid majanduslikult rikas aeg kumab läbi Laipaiga ruumi- ja looduskirjeldustest, positiivsete tegelaste karakteritest rääkimata.

“Kurjasajus” lisanduvad sellele mulgi lokaalpatriotism, hukutavad piirid “meie” ja “nende” vahel, au ja uhkuse rõhutamine ning eriti traditsioonide austamine. Laipaiga tegelased ihkavad nii armastust kui ka kulda, kuid armastus on neile teeks kulla poole, mitte vastupidi (osaliselt vist selle tõttu, et lootuse õnnelikule armastusele Laipaik välistab).

Naer kõlab vaevu läbi matusekellade ja koolnuvaikuse. Ka “Hallides luikedes” ja “Doktor Vallaku mõistatuses” torkab silma, et kui mõni tegelane hakkab naljatama, siis ta üks närakas on. Seegi sobib hästi vaikiva ajastu kõmiseva paatosega, mille ajal nali oli kas labaselt lakeilik või lõimiti pooleldi salakaubana suuremate teostesse.