Täna on põhjus ja võimalus öelda häid sõnu Velda Otsusele. Eesti teatri isepäisele, uhkelt sirgeseljalisele vanadaamile. Näitlejannale, kes lahkus ligi 30 aastat tagasi ühel hetkel uhkelt teatrist. Ilmus kakskümmend aastat tagasi mõneks etenduseks Edith Piafina ja kümme aastat tagasi korraks sama võimsalt Sarah Bernhardt’ina. Publiku jaoks lahkus Otsus lavalt seletamatult, liiga vara. Nagu Greta Garbo. Nagu Garbo on Otsus ajakirjandust vältinud, endast eemal hoidnud.
Üks legend räägib, et lõpuks üritanud kultuuriajakirja toimetaja Otsuse meelt muuta Urmas Kibuspuuga. (Laval “Haroldit ja Maude’i” mänginud noorest ja eakast näitlejast said sõbrad ka elus.) Asjata. Kui Kibuspuu lillede, konjaki ja reportermakiga kohale jõudis, käskinud Otsus makk kohe kööginurka jätta. Vastasel korral ähvardas ta üksi toas konjakit jooma hakata.
Näitleja üle teatrirollide
Velda Otsus on üks neid eesti teatri viimastest suurtest näitlejatest, keda saadab legend juba eluajal. Otsusest räägitakse, olgugi ta juba kümmekond aastat teatrilavalt eemal. Temaga kordki kokku puutunud nooremad näitlejad räägivad temast aukartuse ja armastusega.
Vähesed näitlejad elavad üle oma rollide – mis silmist, see meelest. Seda paradoksaalsem on see, et avalikkuse tähelepanust end täiesti eemal hoidnud Velda Otsuse näitlejaisiksus on siiani paljudele oluline.
Vanem teatripublik mäletab habrast Velda Otsust Vanemuise balletilavalt, edasi tema suuri draamarolle: “Tõe ja õiguse” Ramilda, “Tabamata ime” Lilli Ellertit, “Kahekesi kiigel” Gittel Moscat Kriitikud teavad rääkida Otsuse hapratest, hingekriipivatest naistest, näitlejanna võimest olla ühtaegu naljakas, nukker, tark ja tobe, liigutav. Videosalvestusena on nooremate jaoks alles “Kassimäng”, kus vastamisi on Velda Otsus ja Aino Talvi. Nii näidendi õdedepaari, aga ühtlasi ka vastandlike näitlejannadena. Filmilindil on Ukuaru Minna ema – ainuke film, milles enesekriitiline Otsus nõustus mängima.
Kass, kes kõnnib omapead
“Tundub, et näitlejaseisus on üks sõltuvamaid elukutseid. Kas loomult suveräänne kunstnik peab siin vahel eneseks jäämise eest liiga kallist hinda maksma? Seda teised ei tea.” Nii ütles Velda Otsusele mõeldes Lea Tormis viis aastat tagasi Püha-päevalehes. “Hea on meie seas teada nii elujõuliselt kindlameelset, nii loomejõulist, peenekoelist inimest,” lisas Lea Tormis.
Ehk on see teadmine veel olulisemaks muutunud täna, kui näitlejaseisuse sõltuvuslikkus on ilmsem kui kümme-kakskümmend aastat tagasi. Velda Otsuse väärikas kompromissitus on see, mis on teinud temast alateadlikult eesti näitlejate jaoks pühakuju.
ELLE KULL: “Veldast on raske rääkida. Temast rääkimine oleks nagu patt. Velda mõjub puutumatu, püha inimesena.
Inimesena tunnen teda ju vähe. Rohkem puutusime kokku ainult “Ukuaru” ajal, kui ta minu ema mängis. Mäletan, kuidas ta kohvi pakkus. Kuum ja kange, nagu Velda ise, koorega kohv, milles on palju suhkrut, vahel konjakitilk ka sees. Kange kohv, millega liialdamine võib isegi ohtlik olla. Selline on ka Velda. Silmad nagu söed. Nagu kass, kes kõnnib omapead Ei mingit näo väänamist, et kellelegi meeldida
See, et Velda lahkus teatrist nii vara, täies loomejõus ja mitte päris omal soovil (andku taevas andeks eksijaile!) on kuritegu, vargus. Velda oleks võinud veel aastaid töötada. Kuid Velda pigem lahkub, kui roomab.
Olen õnnelik, et ma olen teda näinud. Kohvi maik, mis ta mulle 20 aastat tagasi valas “Ukuaru” emana, on mul tänini suus.”
