Järgnenud 1970-ndad aastad olid aga eesti teatri rikas aastakümme, mil ka Otsuse andele anti erinevais registrites särada ja sügavuti avaneda. “Kassimängu” Erzi, Vetemaa “Püha Susanna” Anne-Mai, “Meie nooruse lindude” Rutsa-tädi. “Kirsiaia” ·arlottast koostöös Adolf ·apiroga on räägitud kui orgaaniliselt mitmeplaanilisest rollist, mis jõudis kõige lähemale lavastaja eeldatud hingeekstsentrikale. Eluproosa ja poeesia segunesid “Santa Cruzi” Kõrtsinaise ja Kaugveri “Rong lahkub hommikul” Puhvetipidaja lavakujudes. Ja taas koostöö Pansoga – küm-nendi alguse “Musta komöödia” tulevärgi järel Tammsaare “Inimese ja inimese” Oru Ida ning Panso viimase lavastuse, Vetemaa “Roosiaia” Melusiine.

Ida tegelaskuju puhul kirjutas Reet Neimar näitleja välise diskreetsuse liitumisest optimaalse usutavusega. Ja tõesti, lavastust näinuna ei meenu mulle, mida täpselt Velda Otsuse Ida laval tegi, ent tema kuju ja hääl on mälumustris ometigi tallel.

Omal kombel unustatud, natuke eraldi jäänud, kohanematute inimeste teema, mis kumab läbi Otsuse 1970-ndate aastate näitlejaloomest, võiks sõnastada ka isetuks iseolemiseks. Otsuse puhul on kõneldud oskusest keskpärasestki algtekstist või episoodilisest osatäitmisest inimlik iva välja selitada. Tema näitlejanärviga seostati omamoodi absoluutset “lavalist kuulmist”, mis on teda ilmsesti säästnud mis tahes sentimendi ohust – eks võinuks see ju kummitada kas või näiteks Gitteli või Melusiine puhul. Enamgi veel võinuks see oht õhus virvendada kommertsnäidendi maiku “Haroldis ja Maude’is”, kus Velda Otsuse partnereiks Merle Karusoo lavastajakäe all olid Urmas Kibuspuu ja Kalju Orro. Elamise lusti ja elamise kirge kiirgavat Maude’i võib kujutleda sümboolselt kätt ulatamas Otsuse loovisikutest lavarollidele – Edith Piaf, Else Lasker-Schüler, Sarah Bernhardt. Selles looja-teemas virvendab tagasivaates ka leebet kurbust ja paratamatust – jäid ju kaks viimatimainitut Otsuse näitlejatee lõpetuseks.

Tähelepanu suhtes okkaline

Velda Otsuse puhul on suuri sõnu peljatud ja liigseks peetud, teades tema okkalisust avaliku tähelepanu suhtes. Ja ometi on teatrimälu tarbeks üritatud Otsust kui näitlejat sõnastada. (Õnneks on vahetute mäletajate sõnadele ja arvustustes kirjapandule toeks ka kuuldepilte raadiost ning Minna ema roll verinoore Elle Kulli kõrval Leida Laiuse filmis “Ukuaru”.) Karin Kask on osutanud Otsuse oskusele rolli sisekudedesse süüvida ja sellega rööbiti tema läbitunnetatud väljenduslikkusele, plastilise joonise paljutähenduslikkusele ning ülitundlikule rütmitajule. On kõneldud Otsuse kunsti eriomasest ajatajust kui äärmisest, püüdmatust hetkelisusest. Lavapartnerid on teda hinnanud stabiilse näitleja etaloniks ning nimetanud temaga koosmängutunnet maagiliseks. Tšehhovlik poeesia ja chaplinlik tragikoomika taju, on Otsuse kohta kirjutatud. Abitu või poisilik sarm. ·ampanja ja Pariis...

Otsus kui oksüümoron

Vaagides sõnapaare nagu habras sitkus, õrn bravuur või kriipiv veetlus, ning meenutades, et eesti teatrilugu räägib näiteks paradoksaalsest Priit Põldroosist, siis ehk söandaks Velda Otsuse näitlejanatuuri tabamiseks tarvitada oksüümoroni mõistet. Ühinevad ju just selles stiilikujundis pealtnäha ühendamatud poolused, luues seeläbi midagi uut ja omanäolist, ning ilmutades maailma paradoksaalset loomust. (Velda Otsus ise vist küll turtsataks selle mõttearenduse peale...)

Otsuse kohta on lausutud sedagi, et vaataja suhe kipub temaga mitte avalikult kuulutatavaks, vaid pigem kuidagi isiklikuks, sissepoole pöörduvaks. Kui mõtlen Velda Otsusele, keda olen ise õnneks laval mitmeski rollis näinud, meenub ennekõike ikkagi Maude! Näidenditeksti kommertsimündi kiuste on minusse sellest lavastusest ja eeskätt Velda Otsuse Maude’ist tänaseni kõlama jäänud võltsimatult ehe äratundmine “Elu on imepärane! Armasta ikka veel ja veel ja veel!”

Päevalilli ja anemoone, tänumeeles!