Velda Otsus, võrratu näitlejanna

 (3)

Täna tähistab oma 90. aasta juubelit eesti teatriloo elav legend Velda Otsus Otsuse rollides ühines tšehhovlik poeesia ja chaplinlik tragikoomika
1930-ndail aastail baleriinina alustanud (tema balletirollide hulka kuuluvad näiteks nii Esmeralda, Julia kui ka Giselle; koos Udo Väljaotsaga olid nad pikka aega toonase Vanemuise esipaar) ning alates 1950-ndaist draamanäitlejana tuntud Velda Otsus saab pühapäeval, 24. augustil 90-aastaseks.

Alates Otsuse esimestest draamarollidest on rõhutatud ta näitlejaloome psühholoogilist peenust ja varjundirikkust – 1953. a mängis ta näiteks nii veetlevat, nõrka ja naiselikku Norat kui ka “Kevade” endassetõmbunud Tiugut. Tema osade ehtne inimlikkus oli muuhulgas võimeline seniseid kirjandusteaduslikke kinnisarusaamugi murendama (Tammsaare Ramilda!). 1961. aastal Tallinna Draamateatrisse siirdunud Velda Otsus vallutas seal vaatajate hinge eeskätt Gittel Moscana Gibsoni lavaloos “Kahekesi kiigel”, hõrkpsühholoogilises duetis, partneriks Ants Eskola. Ja sinna kõrvale kontrastiks taas poisikuju – ühtaegu tarmukas ja tundlik Jüri Boris Kaburi “Ropsis” – see vist oligi siinkirjutaja esimeseks kohtumiseks näitleja Velda Otsusega. Voldemar Panso “Tabamata ime” lavastuses (1965) mängis Otsus Lilli Ellertit – rolli, milles ta oli säranud Tartus Epp Kaidu lavastuses kümmekond aastat varem. Takkajärgi on nenditud, et Panso lavastuse mõistuslik kontseptuaalsus vist paraku kammitses sel korral pisut Otsuse näitlejaloomust...

Järgnenud 1970-ndad aastad olid aga eesti teatri rikas aastakümme, mil ka Otsuse andele anti erinevais registrites särada ja sügavuti avaneda. “Kassimängu” Erzi, Vetemaa “Püha Susanna” Anne-Mai, “Meie nooruse lindude” Rutsa-tädi. “Kirsiaia” ·arlottast koostöös Adolf ·apiroga on räägitud kui orgaaniliselt mitmeplaanilisest rollist, mis jõudis kõige lähemale lavastaja eeldatud hingeekstsentrikale. Eluproosa ja poeesia segunesid “Santa Cruzi” Kõrtsinaise ja Kaugveri “Rong lahkub hommikul” Puhvetipidaja lavakujudes. Ja taas koostöö Pansoga – küm-nendi alguse “Musta komöödia” tulevärgi järel Tammsaare “Inimese ja inimese” Oru Ida ning Panso viimase lavastuse, Vetemaa “Roosiaia” Melusiine.

Ida tegelaskuju puhul kirjutas Reet Neimar näitleja välise diskreetsuse liitumisest optimaalse usutavusega. Ja tõesti, lavastust näinuna ei meenu mulle, mida täpselt Velda Otsuse Ida laval tegi, ent tema kuju ja hääl on mälumustris ometigi tallel.

Omal kombel unustatud, natuke eraldi jäänud, kohanematute inimeste teema, mis kumab läbi Otsuse 1970-ndate aastate näitlejaloomest, võiks sõnastada ka isetuks iseolemiseks. Otsuse puhul on kõneldud oskusest keskpärasestki algtekstist või episoodilisest osatäitmisest inimlik iva välja selitada. Tema näitlejanärviga seostati omamoodi absoluutset “lavalist kuulmist”, mis on teda ilmsesti säästnud mis tahes sentimendi ohust – eks võinuks see ju kummitada kas või näiteks Gitteli või Melusiine puhul. Enamgi veel võinuks see oht õhus virvendada kommertsnäidendi maiku “Haroldis ja Maude’is”, kus Velda Otsuse partnereiks Merle Karusoo lavastajakäe all olid Urmas Kibuspuu ja Kalju Orro. Elamise lusti ja elamise kirge kiirgavat Maude’i võib kujutleda sümboolselt kätt ulatamas Otsuse loovisikutest lavarollidele – Edith Piaf, Else Lasker-Schüler, Sarah Bernhardt. Selles looja-teemas virvendab tagasivaates ka leebet kurbust ja paratamatust – jäid ju kaks viimatimainitut Otsuse näitlejatee lõpetuseks.

Tähelepanu suhtes okkaline

Loe veel

Velda Otsuse puhul on suuri sõnu peljatud ja liigseks peetud, teades tema okkalisust avaliku tähelepanu suhtes. Ja ometi on teatrimälu tarbeks üritatud Otsust kui näitlejat sõnastada. (Õnneks on vahetute mäletajate sõnadele ja arvustustes kirjapandule toeks ka kuuldepilte raadiost ning Minna ema roll verinoore Elle Kulli kõrval Leida Laiuse filmis “Ukuaru”.) Karin Kask on osutanud Otsuse oskusele rolli sisekudedesse süüvida ja sellega rööbiti tema läbitunnetatud väljenduslikkusele, plastilise joonise paljutähenduslikkusele ning ülitundlikule rütmitajule. On kõneldud Otsuse kunsti eriomasest ajatajust kui äärmisest, püüdmatust hetkelisusest. Lavapartnerid on teda hinnanud stabiilse näitleja etaloniks ning nimetanud temaga koosmängutunnet maagiliseks. Tšehhovlik poeesia ja chaplinlik tragikoomika taju, on Otsuse kohta kirjutatud. Abitu või poisilik sarm. ·ampanja ja Pariis...

Otsus kui oksüümoron

Vaagides sõnapaare nagu habras sitkus, õrn bravuur või kriipiv veetlus, ning meenutades, et eesti teatrilugu räägib näiteks paradoksaalsest Priit Põldroosist, siis ehk söandaks Velda Otsuse näitlejanatuuri tabamiseks tarvitada oksüümoroni mõistet. Ühinevad ju just selles stiilikujundis pealtnäha ühendamatud poolused, luues seeläbi midagi uut ja omanäolist, ning ilmutades maailma paradoksaalset loomust. (Velda Otsus ise vist küll turtsataks selle mõttearenduse peale...)

Otsuse kohta on lausutud sedagi, et vaataja suhe kipub temaga mitte avalikult kuulutatavaks, vaid pigem kuidagi isiklikuks, sissepoole pöörduvaks. Kui mõtlen Velda Otsusele, keda olen ise õnneks laval mitmeski rollis näinud, meenub ennekõike ikkagi Maude! Näidenditeksti kommertsimündi kiuste on minusse sellest lavastusest ja eeskätt Velda Otsuse Maude’ist tänaseni kõlama jäänud võltsimatult ehe äratundmine “Elu on imepärane! Armasta ikka veel ja veel ja veel!”

Päevalilli ja anemoone, tänumeeles!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare