Veljo Tormis puudutab oma loomingus algset ja ürgset

 (1)

Veljo Tormis pani alusa modernsele eesti koorimuusikale, kohandades sellesse 20. sajandi teise poole kaasaegse helikeele.
Veljo Tormis pani alusa modernsele eesti koorimuusikale, kohandades sellesse 20. sajandi teise poole kaasaegse helikeele.Foto: Sven Arbet

Alates kooritsüklist „Unustatud rahvad” ei kasutanud Tormis enam rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutas teda.

1970. aastatel toimus eesti muusikas kaks suurt pööret. Neist esimene – helilooja Arvo Pärdi jõudmine talle maailmakuulsuse toonud tintinnabuli stiilini 1976. aastal – on üsna tuntud. Teine on jäänud mõnevõrra märkamatumaks, kuid pole vähem oluline: see on seotud helilooja Veljo Tormise ja vanema rahvalauluga. Mõlemaid pöördeid võib vaadelda kui loobumisakte, kui kompositsioonilist askeesi, milles helilooja jätab oma isiku kõrvale, et väljendada midagi suuremat. Kui Pärdi pööre oli põhjustatud suuresti esteetilisest ja ideoloogilisest ummikust, kuhu avant-garde oli helilooja viinud, siis Tormise puhul tuleks rääkida pigem „muinsuskaitselisest” motiivist säilitada osagi juba hääbuvast rahvalaulukultuurist.
Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare