Vello Salo pole 80 aasta jooksul kohanud igavust

Rändur: kirju ja põneva rändurielu killud uuest nädalast okupatsioonimuuseumis näitusel

Kui Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpilane Endel Vaher asus 1943. aastal vabatahtlikuna Soome armee eest sõdima, ei arvanud ilmselt keegi, et tal tuleb lähemate aastate jooksul ära õppida paarkümmend keelt, muuta oma sugulaste kaitsmiseks nime, rännata läbi pool maailma ning jõuda Eestisse tagasi alles ligi 50 aastat hiljem katoliku kiriku vaimulikuna.

Praegu Vello Salo nime all tuntud kirjastaja, tõlkija, literaat ja vaimulik saab täna 80-aastaseks ning tegeleb endist viisi Piibli eesti keelde tõlkimisega, annab välja raamatuid ning kogub järjekindlalt andmeid eesti rahva kannatuste kohta Nõukogude okupatsiooni ajal, olles seda teinud juba üle 50 aasta. Järgmisest nädalast saab Salo elukäigu ning elutööga tutvuda ka okupatsioonimuuseumis avataval näitusel.

Rahvustunne tähtis

“Ma ei saa öelda, et läksin nooruses sõtta puhtalt aadete pärast, sest mis on siin maailmas puhast?” sõnab Salo. “Ei saa öelda, et puhas aateküsimus, sest oli mobilisatsioon ja tuli otsustada, kas minna sakslasega kaasa või teha midagi muud. Kuid rahvustunne on mulle alati olnud väga tähtis ja jääb mulle alati oluliseks. Olen alalhoidlik tüüp ega vaheta oma veendumusi iga päev.”

Mitmel elualal tegutsenud Salo tunnistab, et pole senise elu jooksul veel kordagi pidanud igavust tundma.

“Olen alati öelnud, et ma pole seni elatud 80 aasta jooksul leidnud maailmast veel midagi ebahuvitavat,” ütleb Salo. “Kuid üks elu on liiga lühike, et kõige vastu huvi tunda. Mul on olnud õnn tegelda alati asjadega, mis mind väga huvitavad. Samas pole mul olnud kahjutundmise jaoks aega, seega ei saa ma öelda, et ma kahetseks, sest pole midagi jõudnud elus teha. Virisemisega kaotaks ma vaid oma tööaega. ”

Salo on kindlalt veendunud, et tema vaimulikuks saamine polnud juhus, vaid ettemääratus.

“Ma ei usu juhust,” kinnitab Salo. “Et ma sattusin 15. juunil 1945 Rooma birgitiinide kloostrisse, oli ettemääratus. Näiteks kui siin taastati nüüd Pirita klooster, siis oli omast käest võtta üks mees, kes tunneb birgitiinide kloostrit juba aastakümneid.”

Vaimulikuna Iraagis, Jordaanias, Saksamaal, Rootsis ja Kanadas tegutsenud Salo tunnistab, et ei igatse eriti ühegi paiga järele maailmas.

“Ma pole kunagi kohtadel vahet teinud. Ilusaid kohti on maailmas palju, nagu ka häid ja halbu inimesi on igal pool. Kuid maapealses paradiisi pole ma kuskil olnud,” sõnab ta. “Mina olen rännanud ega näe põhjust ühtegi maad eriti taga igatseda.”

Pärast Tšehhi põrgut Itaaliasse jõudnud noorel Salol oli valida – kas olla vait või õppida keel selgeks. Vaikida Salo ei suutnud ja tänaseks on itaalia keel tema teine kodukeel, milles ta suhtleb Pirita kloostri elanikega. Sellele lisaks valdab Salo veel 20 keelt.

“Kui valmistasin end Itaalias ette Piibli tõlkimiseks, siis tuli õppida ka nüüdseks surnud heebrea ja vanakreeka keelt. Piibli õppimise miinimumteadmisteks peab olema seitsme keele oskaja,” räägib Salo.

Tšehhi põrgulikest päevist pärineb ka Vello Salo nimi.

“Istusin seal ja mõtlesin, mida teha. Otsustasin, et sõda on lõppenud, aga võitlus ei lõpe. Mina võitlen vabaduse eest edasi. Samas muutsin ka nime, et minu Eestisse jäänud perekonnal ei tekiks raskusi,” meenutab Salo. “Raadio ja muu tegevuse kaudu sai minu võetud nimi tuntuks ja mul pole kalduvust liiga palju ümber mõelda. Kui üks otsus on tehtud, siis jään selle juurde. Samamoodi ei kahelnud ma hetkekski, et tulen Eestisse tagasi.”