Vello Salumets: kuulsaks saades tunned end kui jumal. Läheb üle

 (2)
Vello Salumets: kuulsaks saades tunned end kui jumal. Läheb üle
Rene Suurkaev

Rokibiograaf, muusik ja raadiosaatejuht Vello Salumets (60) on mees eesti rokkmuusikute esimesest põlvkonnast. Superstaarisaatest ja „Eesti laulust” võrsub juba tont teab mitmes. Niisiis ongi paslik aeg talle Õismäele külla sõita ning mõnede tõdede ja tähelepanekute kohta kinnitust küsida. Või oodata nende ümberlükkamist.

„Näe, ma teen sind noorikuga tuttavaks,” avab esikus seisev Salumets elutoa ukse. Sealt tormab välja väike prantsuse buldog Donna, kes hüppab kohemaid külalise jala najale ja jääb nõudlikul pilgul otsa vaatama. „Kuule, ma võtaks nüüd saapad ära,” palun jalale nõjatuvat koera. Salumets kordab palvet koerale tungivamal toonil ning juhatab mu elutuppa. „Ma panen teevee keema.” Buldog Donna jääb mulle kikkis kõrvadega otsa vaatama. „Nagu nahkhiir,” hõikab Salumets köögist.

Mõned näevad temas eesti roki Valter Ojakääru. Selleks annavad põhjust tema tosina aasta tagune suurteos, 1960-ndate eesti roki lugu „Rockrapsoodia” ning värske pehmekaaneline „Fikseeritud Fix”. Ja isegi kui ta pole see, keda temas nähakse, jätkub tal elulist juttu muusikateemadel omajagu ja veidi rohkemgi. Salumetsa veidi üle 40 aasta popmuusikas on elukogemus omaette.

— Sa olid keskkoolipoiss, kui Optimistidega 1960-ndate teisel poolel hullupööra kuulsaks saite. Kas sa tead, mis toimub praegu superstaarisaate ja „Eesti lauluga” esile kerkinud noorte peades, mida nad tunnevad?

— Uhkust. Saan oma kogemustest rääkida. Ma olin ju 16, kui Optimistid said Tallinnas vaat et biitlite staatuse. Tillukeses saalis oli tuhat inimest, tüdrukud kiljusid. Sa olid nagu jumal! Kui lavalt alla läksid, lõid inimesed kahte lehte. Tundsid end nagu kuningas, sa olid täht! Kahjuks mõni on – mõttemaailmas – jäänudki täheks ka kuuekümneselt.

Need tänapäeva noored lauljad tunnetavad sama asja. Nad pääsesid ekraanile. Nad valiti välja.

See staaritsemine vajub ära, sa hakkad asja võtma nagu tööd. See muutub niivõrd tavaliseks. Kahju on, et tänapäeval (mul on paar lemmikut) on väga vähesed pikemaks ajaks pinnale jäänud. Kas põlevad läbi? Leidsid vale produtsendi? Leidsid vale mänedžeri? Ma ei tea. Seda on näha ka muusikas, mida nad edaspidi on tegema hakanud: vaikselt vajutakse kõrtsihaltuuradeni ja see kaks aastat, kui raadios nende lugusid mängitakse… Pärast ei mäleta keegi midagi. Ja sellest on ääretult kahju. Olid, ja äkki on kadunud. Kui mitte pildilt, siis nende pakutav muusika on ära vajunud, midagi põnevat ei tule!

Kuid kindlasti on algul esimene asi uhkustunne. Ja see on loomulik. Minna teistest kõrgemale ja virutada sealt – see on väga uhke tunne.

— Kuusteist pole just kõrge vanus. Jälle puhtalt kogemusest: kas seda „staarilaksu” on kasulik läbi põdeda pigem varem või hiljem?

— Pigem varem. Ma ei ütle, et selleks peab 15–16 olema. Kui see laks tuleb hiljem, kui näiteks 20-aastasel on koolid läbi ja noormeestel ka sõjavägi, siis võib see hakata mõjutama tulevast elu. Näiteks pereelu. Või käid ülikoolis ringi, nina püsti, tähtsam kui professor, sest mängid bändis. Aga see on individuaalne. Pigem varem, aga see on minu seisukoht. Ma olen tagantjärele õnnelik, et sain selle laksu varakult kätte.

Pillimees võib kas või nädalaga kuulsaks saada, kuigi ise pole veel midagi äragi teinud.

— Ja allatulek?

— Siin on kõik ajudes kinni. Ühel momendil ei vaata sind enam keegi, ei hooli keegi ja lehes ka ei kirjutata. Olid jumal, äkki enam ei ole. Ma ei oska isegi nõu anda. Mul läks see valutult üle, bänd läks lihtsalt laiali. Tuli teha uus bänd, aga see sai tehtud juba teistmoodi. Enam ei huvitanud laval nina püsti ajamine, vaid muusika pakkumine, mis võiks ka raha sisse tuua.

Võta või sportlased. Virutad-virutad aastaid ja siis kaks aastat ei tule midagi. Siis tuleb solgivesi kaela – olid ju, enam ei ole! Pillimehel päris nii pole. Aga ma ei oska pakkuda ravimit. Võid öelda, et väga hea, et läbi põlesid – nüüd tee ainult seda, mida tahad, et sa enam ei teeks mõnda asja uhkeldamiseks, vaid ajudega. Ehk see pauk ongi hea, et aeg maha võtta ja teha seda, mis tõeliselt meeldib.

— Kaks aastat oled pildil, ja mis edasi?

Loe veel

— Sina oled noor mees, jälgid neid rohkem. Ma ei oska pakkuda valemit, suhteliselt segased ajad on. See ei puuduta niivõrd lauljaid kui mänedžeritööd. Sa võid siin Eestis olla ja laulda. Võid kontserte teha ja plaadi välja anda. Eesti on nii pisike. Kuid pole neid, kes välja viiksid. Ma ei tea, kas meil on ikka neid kõrtsi- ja süldilauljaid siia hirmsasti vaja? Aga rohkem ei juhtu midagi. Kas see ongi eesmärk?

Ma ei teagi lauljaid, kes on Eestist välja pääsenud… See puudutab ka bände, kes on öelnud, et käisid Ameerikas. Sa võid seal viis kontserti mängida ja pärast selgub, et esinesid ainult sealsetes eesti majades. Paljud on käinud. See pole läbilöök! Selles mõttes olen ma kahjuks pessimist. Loomulikult võib tulla purakas, aga praegu ma ei näe… Midagi justkui käib, aga midagi ei juhtu.

Vahepeal hakkab mu jalatallal hirmus kõdi. Proovin Salumetsa juttu kuulates mitte naerma hakata. Kõdi talla all muutub pikapeale väljakannatamatuks. „Mis on?” vaatame mõlemad laua alla. Ja on mitte „mis”, vaid „kes”, sest seltskondlik Donna – kuna külaline teda ei süga – sügab nüüd külalist. „Talle meeldib, kui teda sügatakse,” selgitab Salumets ja palub koeral taktitunde säilitada.

— Keda jälgid, kellele panustad?

— Kuidas Eplikul läheb? Mina loodan temast väga palju. Tal on ehk praegu aeg, kus proovib ühte-teist ja katsetab kolmandat? Kui ta välja ilmus, siis ma tundsin temast õhkumas sellist inglise rokistiili. Mis sulle tema juures meeldib?

— See, kuidas ta kolmest duurist täiusliku laulu teeb.

— Ma nägin, et ta on tark mees. Ma võin mingit lugu kuuldes öelda, kas see on eesti lugu või mitte. Sest eestlane ei oska lihtsat lugu kirjutada, sest ta kardab kopeerida. Ja kirjutab nii küüraka harmooniaga loo, et kohe on aru saada, kelle ja millega tegu. Ja äkki tuleb üks mees, kes kirjutab kolme duuri peal! Tema puhul ma nägin selle ära!

Mäletan ühte lugu, mida ta laulis. Olin raudselt kindel, et see on töötlus. See oli muusikaliselt niivõrd loogiline! Kuid tuli välja, et see on Epliku omalooming, ja samal ajal ei kopeerinud ta kedagi. Vaat see on geniaalsus: kirjutada kolme duuri peal ja panna sinna peale meloodia, mis ei sarnane millegagi. Temast ma ootan palju! Las ta küpseb veidi aega.

Küsimus on nüüd selles, kuidas ta looming Eestist välja pääseks. Proovitud ju on… Moraalne tugi on tähtis. Ma ei tea, kuidas praegune põlvkond, aga on mitmeid minuealisi tuntud rokivendi, kes hindavad teda väga kõrgelt. Mina hoian tal silma peal.

— Kellele veel panustad? Kas superstaarisaadet vaatasid?

— Ma vaatasin paari viimast superstaarisaadet. Ott Lepland ja Marten Kuningas ja see tüdruk ka. Siis veel poiss, kes nüüd lubas rätsepaks minna – Anis? Kahjuks laulis ta mustalt ja mängis ainult oma välise imagoga. Nüüd räägime neist, kes puhtalt laulavad.

Ma hoian neile kõigile pöialt, sest nad suutsid esimese kadalipu edukalt läbida. Ott Lepland. Võimekas poiss! Laulab hästi, eks tal on eelnevat laulmispraktikat ka. Kui tal nüüd jätkuks vaid närvi või enesekriitikat nii palju, et põeks kiiresti selle staarikultuse läbi, millest me enne rääkisime. Ta on kindlasti tulevikuga artist.

Kui ta leiab endale õiged produtsendid-mänedžerid selja taha, võib ta pääseda suurtele galadele esinema. Kui tal närv peab, siis võib temast saada väga hea laulja. Lisaks peab tal olema väga hea bänd, kes temaga ühtemoodi mõtleb. Et poleks nagu Tom Jones – ükskõik, kes seal taga mängib. Kui ta selle staaritsemise lastehaiguse nüüd kiirelt läbi põeks ja kui tal on ajud õigel kohal, siis võib temast tulla staar suure tähega.

Mis Marten Kuningat puudutab, siis ta on kahtlemata musikaalne poiss. Mis tal puudu jäi? Ta oli efektne küll, aga mulle tundus, et ta valis saatesse ohutuid laule. Ma ei saanud aru, mis stiili vend ta on, kuhu võiks edasi minna. Vaatame!

Mis puudutab Birgit Varjunit, siis loomulikult on tegemist võimsa lauljaga ja mulle tundub, et laulmisega tal probleeme pole. Pigem peab temagi otsima mingi stiili, millega siin Eestis – ja mitte ainult – läbi lüüa, millest teha esimene plaat. Ta on suuteline kõike laulma.

Nüüd on buldog Donna diivanile mu kõrvale roninud. Nõudlikult asetab ta pea käe juurde: süga! Panen käe tööle ning intervjuu jätkub. Tasapisi ronib Donna sülle kõigepealt esikäppadega, seejärel kogu täiega. Kui sügamine katki jätta, äigab vaikselt käpaga, et lasku ma edasi. Salumets ei viitsi märkamagi teha ja ootab järgmist küsimust.

— Aga „Eesti laulu” noored?

— Mis on saanud Rolf Juniorist? Vaatasin kaks päeva tagasi telerist „Tähti muusikas”. Koos Lauri Pihlapiga laulis ta seda Bee Geesi ühte kõige kuulsamat lugu – noh, lõõritasid seal kolmandas oktaavis…

— „Stayin’ Alive”?

— Jah. Ega seal vahet polnudki, kas laulab Bee Gees või… Aga millega Rolf tegeleb, ei oska öelda. Toon Mick Jaggeri 40 aastat vana ütluse: „Mind ei huvita, mis minust kirjutatakse mingi ajakirja 68. leheküljel. Kui mind esilehel pole, pole mind olemas. Ja kui ma oma esinemistega sinna ei pääse, siis ütlen näiteks, et olen homo! Kohe olen kaanepoiss!”

Ehk teisisõnu, kui kõmu on vaja, siis tuleb see vajaduse korral ise fabritseerida. See on ju sõubisnis!

— Kui sa oleksid 1960-ndatel hakanud bassi mängima EV-s, mitte ENSV-s… Milliseks oleks eesti roki käekäik kujunenud vabas ühiskonnas?

— Niisuguseks nagu Soomes. Kõik on justkui olemas, kuid mastaap jääb väikeseks, kuigi potentsiaali on. Siin oli tollalgi bände, kes oleks oma loominguga pääsenud kaugemalegi – ühes rokimaailmas elamine, rääkimata sama headest pillidest. Maailm oleks olnud avatud, plaadid liikunud, plaadifirmad tegutsenud.

Muusikaline tase? Kindlasti oleks olnud arvestatav tase. 1960-ndatel oleks võib-olla näiteks Virmaliste lood kindlasti mujalgi peale läinud, need olid teistsugused kui inglise bändide omad. Rääkimata läbikäimisest Skandinaaviaga, kas või kaubanduslikus mõttes. Näiteks Soome turg on juba Eesti omast neli korda suurem.

— 12 aastat tagasi kirjutasid „Rockrapsoodia”, seni põhjalikema ülevaate eesti roki lapsepõlvest 1960-ndatel. Kuidas sa nüüd Fixist kirjutamiseni jõudsid?

— Kui hakkasin „Fikseeritud Fixi” kirjutama, ei teadnud ma Fixist suurt midagi. Tähendab – ma alustasin ise popmuusikuna 1964. aastal. 1974. aastal, kui Palderjani kokku panime, puutusin Tarmo Pihlapi kaudu kokku Fixiga, nii et nägupidi ma neid teadsin. Aga siiamaani ei midagi suurt rohkemat. Tundsin neid ja olin ka Fixi muusikat kuulnud. Kuidas ma suhtusin? Väga hea bänd. Paljud peavad mind suureks eesti muusika tundjaks. Ma ei ole seda!

Helistasin Fixi-poistele, intervjueerisin, ja igaüks rääkis oma loo. Et oleks põnevam, mõtlesin loo kirjutamisel välja triki, et olen ka üks fixidest, kuid mitte pillimees, vaid fänn, sest ükski selle bändi liige ei ole seal olnud algusest lõpuni.

1998. aastal koostasin vaat sellise piibli (võtab riiulist „Rockrapsoodia” – M. N.) ja kirjutasin seal lühidalt Fixi esimesest koosseisust, kuidas bänd kokku tuli jne. Eks ta selline tundmatu laiemale üldsusele oli, seepärast panin peatüki pealkirjaks „Tundmatu Fix”. Ühel päeval tuli minu juurde Väino Land ja ütles: „Kuule – meil tuleb sügisel 30 aasta juubel, kirjuta raamat! Ühe juba kirjutasid, pane teine jutti!” Ma vandusin, et ei kirjuta üldse rohkem raamatuid. See väljaandmise tohuvabohu… Ma olen ikkagi muusik, mitte kirjanik. Ei tule välja, ei kavatsegi! Sinna see jäigi.

Kümme aastat hiljem helistas Mart Helme, ka Fixi looja. Ta teatas, et Fix sai neljakümneseks. Kas ma nüüd kirjutaksin Fixist raamatu. Et vabakutselisena on mul selle jaoks ehk aega. Palusin mõtlemisaega, kuna ma tõesti ei teadnud Fixist suurt midagi. Aga mida sa teed? Nemad tellivad, ja sügiseks olgu käsikiri laual, et see juba jõulude ajal avaldada. Andsin lõpuks nõusoleku.

— Klassikaline küsimus: aga kui palju Fix jõi? Kui palju on raamatus seda va kollast ja sensatsiooni?

— Seda pean ma küll ütlema, et keegi ei rääkinud intervjuude ajal kedagi taga. Ma proovisin vältida musta pesu pesemist. Samal ajal pidi näitama ka negatiivseid külgi, et raamat oleks dünaamiline, mitte ainult lillepidu. Loomulikult huvitaks lugejaid rohkem, kes kui palju jõi ja kes kellega käis, kui see, kuidas bänd tööd tegi ja mida mängis. See pole ju oluline.

— Kui palju muutus kirjutades sinu kuvand Fixist? Kui palju populaarne ettekujutus neist paika peab?

— Kuvand, mis mul oli enne bändi tagatuppa pääsemist, ei ole väga muutunud. Sain lihtsalt rohkem teada. Samasugused inimesed nagu me kõik. Aga see kuvand, mis või kes nad on, mida teinud või endast jätnud, eriti ei muutunud, pigem täienes ja süvenes. Kahtlemata on tegemist ansambliga, kes on jäädvustanud end eesti muusikalukku.

— Miks on eesti roki ajaloost kirjutatud nii vähe ja lünklikult?

— Hea küsimus! Sama küsis minult ka Erki Berends enne „Rockrapsoodiat”. Valter Ojakäär ja Anne Erm olid üht-teist kirjutanud, kuid nad polnud rokkmuusikud, nad polnud selle muusika sees elanud. Ermi huvitas ja huvitab tänini džässipool ja ka Valter on vana kooli mees, džässitaustaga. Aga sulg jookseb tal hästi, kuna seoses žüriitegevusega käis ta palju tollaseid noori rokkareid kuulamas. Ta oli selles mõttes tolerantne, et ei tõmmanud kellelegi vett peale, vaid oli nõus kirjutama. Kuigi ausalt öeldes olid nii Ojakääru kui ka Ermi raamatud minu arvates suhteliselt pealiskaudsed, lihtsalt bändide ja teatud solistide ära mainimine.

Aga et kirjutada raamatut… Mina kirjutasin eesti popmuusika algusest, oma ajast. Minu missioon oli tollal tegutsenud bändid ja mehed kirja panna. Kuni 1970-ndateni. Sellega piirdusin. Edasi las kirjutab keegi noorem, kes on olnud 1970., 1980., 1990. aastate muusikas, jagab asja. 1970-ndatel hakkasin Palderjaniga süldihaltuuradel kantrit mängima. Ümbritsev mind eriti ei köitnud.

1960-ndatel tehti biitmuusikat, seejärel hakkasid muusikastiilid minema üha laiemaks. Tuli hevi, proge, funk jne. Ma ei tunne eriti seda muusikat. Las kirjutab keegi asjatundja. Näiteks Igor Garšnek. See oli tema aeg. Kui pole ise seal sees olnud, siis on äärmiselt raske asjast kirjutada. Ma pole kirjanik. Ma pean muusikuna selle ise läbi elama. See pole kriminaalromaanide seeria, kus tegutseb vaid üks detektiiv, vahelduvad vaid mõrvarid ja ohvrid.

Miks 1960-ndatele järgnenud eesti rokkmuusikast raamatuid kirjutatud pole, ma ei tea. Küsimus on tegelikult kättevõtmises ja kellegi tagant torkimises, et tehku ära. Aga keegi peaks jätkama küll, kust ma pooleli jäin. Tänapäevani välja.

— 1970-ndad on kadunud kümnend? Peale Ruja nagu muust ei…

— See pole mitte ainult Eestis! 1960-ndad või nagu seda kümnendit on nimetatud, „kuldsed 60-ndad” oli pidu. 1970-ndad ei olnud kaua kadunud aeg, vaid on saanud nimeks „segased 70-ndad”. 1980-ndaid, mil hakati katsetama, on nimetatud „karmideks” 80-ndateks. 1990-ndaid nimetatakse küll ümarateks, küll üllatavateks jm. See oli terves maailmas nii.

Mis toimus 1970-ndatel Eestis? Disko-disko! Ja siis oli sült. Kolhoosid hakkasid juubeleid pidama. Eestis möllasid Kukerpillid ja Artur Rinne. Ülejäänud bändid olid varjusurmas. See oli hoopis teine aeg! Kes kutsub Gunnar Grapsi kolhoosipeole?! Siis tulid Palderjan ja Apelsin. Kõik kolhoosisaalid olid neid bände täis ja raha voolas. Aga teisi bände ei kutsutud.

Siis sündis Ruja. Aga see polnud see bänd, kes läheb kolhoosipeole. Nad andsid kontserte, tegid muusikat. Ülejäänud, mina kaasa arvatud, teenisid pappi. Arvatakse, et me varastasime nende eest töö ära! Õigem oleks öelda: publik tegi sellise valiku. Ja teistel bändidel ei jäänud muud üle kui pärast seda, kui Joala oli tee Venemaale lahti teinud, tormata sinna esinema. Ühel hetkel olid kõik bändid Venemaal tuuritamas. Elatist oli ju vaja teenida. Sülitasid ja vandusid, aga kündsid edasi.

Aga miks tõsisem rokk meil läbi ei löönud, ma ei tea. Ehk võis põhjus olla selles, et Eestis läks tollal peale ikkagi veel selline nadinunnadi-stiil.

— Hm, see annab Tartu muusikapäevadele praegu sootuks teise vaatenurga, justkui oleks see üritus olnud tõsise roki reservaat.

— Kui tagantjärele mõelda, siis minu arvates see oligi reservaat. Kui esimestel Tartu muusikapäevadel astusid lavale veel mõned nn pärjatud süldibändid, siis üsna pea selgus, et see ei ole see lava ega see koht, kus toimiks magus siirup ja läikivad riided. Saalis istus hoopis teine publik, kes vajas hoopis teistsugust muusikat.

Mida aasta edasi, seda enam võis Vanemuise kontserdisaalis kuulda üha uusi bände ja põnevamaid katsetusi. Olgu näiteks toodud Ruja, Magnetic Band, In Spe, Propeller, Hõim, Haak, Kaseke, Sunshine Reggae Surprise Band. Edasi tulid Mahavok, Radar, Music Seif, Kuues Meel, Rosta Aknad jne. Lisaks esinesid kümne aasta jooksul Tartu muusikapäevadel mitmed just selleks kontserdiks kokku klopsitud segabändid.

Kuid kahjuks jäigi see ettevõtmine teatud reservaadiks. Ilmselt olid Tartu muusikapäevad siiski pigem laboratoorium, kus katsetati eri keemiat. Massidele säärane eksperimenteerimine peale ei läinud.

— Sinimustvalge rokk 1980-ndate lõpus. Kui palju sellest oli kaasajooksmine, et bänd pildil püsiks?

— Kas nad tegid seda teadlikult? Oh jumal, ma ei hakkaks nimesid nimetama! Kindlasti oli ka selliseid. Oli ka neid, kes lasid ju sel ajal Eestist hoopis jalga. Läksid pudrumägesid otsima ega leidnud. Ja siis tulid tagasi. Ikka juhtub. Selles ei näe ma midagi halba. Kuid näidata ennast pärast naasmist, et oled vaat et rahvuskangelane? Ma olen andestaja tüüp, aga mida ma vihkan, on reetmine. No kui läksid, siis ilmselt siinne värk ei sobinud. Aga pärast tulla tagasi ja raiuda, et olid patrioot? Ma ei pea seda eetiliseks.

— Muusikuks olemine muusikast kirjutades – on see pigem eelis või miinus?

— Kui Mart Helme palus mul Fixist kirjutada, küsisin vastu: miks sa ise ei kirjuta? Oled hea sulega ja tunned teemat. Ta vastas, et ei saa oma bändist kirjutada. Et ta poleks objektiivne.

Ma tean küll, kuidas vastata. Jah, muusikuks olemine tuleb küll kasuks. Kui kirjutaks võõras, kes pole muusikute eluga kokku puutunud ega seda läbi elanud, siis ei pruugi lugeja täpselt aru saada, mis toimub. Kui kutsuda keegi kirjanik, kes pole muusikuelu elanud, siis ta kirjutab seda juttu kindlasti ilukirjanduslikult väga hästi, kuid ei taba kõiki nüansse.

Buldog Donna jaoks olen ma ennast ammendanud. Koer ronib sülest diivanile ja võtab sisse tukkumisasendi. Ilmselt pole ta eriline rokihuviline.

Kes ta on?

Vello Salumets

Sündinud 12. jaanuaril 1950 Tallinnas

•• Fagotist ja rokkmuusik. Õppis fagotti 1965–1968 Tallinna muusikakoolis ja 1968–1973 konservatooriumis. Töötas 1972–1993 Estonia sümfooniaorkestris.

•• Rokkmuusikuna oli ansamblite Optimistid, Kukerpillid, Palderjan ja Kollektsioon asutajaliige.

•• Kirjutanud üle 300 lauluteksti eesti solistidele ja ansamblitele (sh Jaak Joala, Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Meelis Punder, Mait Maltis, Erich Krieger, Boris Lehtlaan, Sulo Tintse, Karavan, Justament, Kukerpillid, Palderjan, Rock Hotel, Meie Mees, Los Amigos, Kollane Allveelaev G jt).

•• Teinud rokkmuusikat tutvustavaid saateid Kuku raadios („Verstapostid”), Eesti Raadios (sarjad „Let It Be”, „Need kuumad kuuekümnendad”, „Tähetund”) ja aastast 2004 raadios Elmar („Lugu laulust”).

•• Tõlkinud Markku Koski raamatu „Beatles. Ühe ansambli anatoomia” (1992). Koostanud CD „Palderjan” (1999) ja CD „Rock’n’rolli lapsed” (1999).

•• Kirjutanud raamatud „Rockrapsoodia” (1998) ja „Fikseeritud Fix” (2010).

Raamat

„Fikseeritud Fix“

•• Kordan veel kord, et Salumetsal oli muudki teha kui mitukümmend aastat Fixiga kaasa jõlkuda. Ning jutustaja-tegelane Vaksmaa on fiktsioon. Kuigi bänditegemise köögipoolt kirjeldades võib tõesti jääda vastupidine mulje. Sest tõesti – ainult teine muusik oskab esmajärjekorras (ja veenvalt) kirjutada sellest, kuidas ja mida proovides-kontsertidel mängiti, mitte sellest, millega ja kui tihti häälepaelu õlitati.

•• Pilt Fixist, mis ennekõike seostub Silvi Vraidi isikupärase tämbri, pardikese ja mooniõiega, on moonutatud. Seda suuresti tänu algusaegade mahukale käsitlemisele. Jah, et mõista mõne bändi müüti, tasub tutvuda tema algus- ja esimese kõrg­ajaga.

•• Samal ajal jääb Salumetsa tegelaskuju Vaksmaa ehk liiga taustale, rohkem kommentaatoriks kui tegelaseks. Ka raamatu pildivalik pole just kõige õnnestunum: see võinuks suvaliste kaadrite asemel võimalust mööda võimalikult kronoloogiline olla. Nagu jutustus ise.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare