Vene kaasaeg pulbitseb vene kirjanduses
Millal ma televiisorist vene kanaleid pikemalt vaatasin? Igatahes mitte seoses pronksmehega; oli ju teada, mis sealt tuleb. Vahest oli see aeg hoopis möödunud sajandi lõpus – aastatel 1998–2000, arvan ma. Mis seal salata, olin vaimustuses. Eriti muidugi kanalist nimega NTV. Passisin toona hommikuti kodus – üks mu tütar oli tookord päris pisike – ja sealsed hommiku-uudised olid minu jaoks sageli päeva lahutamatu osa.
See oli professionaalse teleajakirjanduse kõrgpilotaaÏ. See kanal jõudis kõikjale, andis kõige operatiivsemat ja tasakaalustatumat infot, rääkis selges ja korrektses keeles sellest, mis toimub. Ma ei tea, kui sageli juhtus, et Moskvas töötavad eesti ajakirjanikud selle kanali uudiseid oma lugudes refereerisid, aga usun, et nad tegid seda piisavalt tihti. Sest NTV-l oli alati parem juurdepääs otseallikatele kui ühe väikeriigi ajakirjanikel, ja oma analüüse koostada võis selle põhjal üsna rahulikult – ämbrisse sa igal juhul ei astunud.
Tagantjärele tundub, et see oli kuldne aeg. Aeg enne Putinit, terroriakte ja realityshow’sid
See oli aeg, kui Vene televisioonis räägiti Venemaast nii, nagu seda nägid vene ajakirjanikud ise. Ilma et neil oleks hirm kaotada töökoht, sissetulek, heaolu ja populaarsus. Kuid miski ei kesta igavesti. Tuli aasta 2000, kadunud Jeltsin andis riigivalitsemise ohjad käest. Me kõik nägime, kuidas ta nuttis, aga ei teadnud veel, mida see tähendab. Venemaa jaoks tähendas see nimelt Putinit, terroriakte ja reality-show’sid.
Mida see aeg Eesti jaoks tähendas, näitasid aprillikuu lõpupäevad 2007.
NTV löödi laiali
2000. aasta lõpus lendasid Moskva äärelinnades õhku elumajad. Uus valitsusjuht – tookord veel mitte president – väitis, et tegu on terroristidega ja lasi väed uuesti Tšetšeeniasse viia. Ja kuna NTV tegijatel oli õhkijate osas teisi teooriaid, siis aeti NTV täies koosseisus laiali. Või õigemini, kanalit ennast ei suletud, aga plats löödi puhtaks küll.
Mida aeg edasi, seda enam oli selge, et adekvaatse info hankimiseks vene telekanalitest ei piisa. Tuli otsida alternatiivseid allikaid.
Üks võimalus on minna internetti. Kui muidugi tead, milliseid infosaite kasutada, millised on nii-öelda sõltumatud ja usaldusväärsed. Teine võimalus on lugeda rohkem raamatuid. Sellel võimalusel tahaksingi pikemalt peatuda.
Mõned teosed kuuluvad dokumentalistika hulka. On hea, et Eestis on näinud ilmavalgust ameerika ajakirjaniku David Sutteri ja vene ajakirjaniku Anna Politkovskaja raamatud. Vene keeles on see valik muidugi suurem ja eripalgelisem. Kuid infot selle kohta, mis toimub, saab ammutada ka ilukirjandusest. Jah, tõesti-tõesti – just tänapäeva vene kirjandust lugedes saab teada asju, mida ei saa teada ühestki poliitilisest analüüsist.
Nii näiteks sain ma Aleksandra Marinina kriminulle lugedes teada, millist elu elab tavaline vene miilits ja mille poolest erineb vene maffia itaalia omast. Ma sain Dina Rubina romaani “Sündikaat” (Sindikat) lugedes teada, milliseid vahendeid kasutades värvatakse Venemaalt ümberasujaid Iisraeli. Jevgeni Griškovetsi raamatust “Särk” (Rubaška) sain ma teada, kuidas lööb Moskvas läbi provintsist pärit arhitekt. Oksana Robski esikromaanist “Casual” sain ma teada, millist striptiisiklubi külastavad vene uusrikaste naised. Deniss Gutsko romaanist “Teeta, jäljeta” (Bez puti, dorogi) selgus, kuidas kujuneb selle venelase identiteet, kes kogu oma elu on elanud “lähivälismaal”. Ruben David Gonzales Gallego, Hispaania tippkommari lapselapse romaanist “Valge mustal” (Beloje na tšornom) sain ma teada, millises põrgus elavad vene invaliidid. Ja isegi selline saast nagu Darja Dontsova kriminaalromaan pajatab vahel päris asjalikult, millal vangivalvurile pistist anda.
Mõistagi ei loe ma vene raamatuid ainult selliste teadmiste kogumiseks. Kirjandus ei ole kunagi pelgalt ajakirjandus – kuid väga sageli on ta aja kirjandus selles mõttes, et räägib lugejale väga palju sellest ajahetkest, milles ta on kirjutatud, ja teeb seda isegi siis, kui see pole olnud autori otsene eesmärk.
Impeeriumi kukkumisele järgnes tühjus
Millalgi siis, kui minu romaan NTV-ga otsa sai, tekkis meie kodu riiulisse ka esimene Viktor Pelevini raamat, mälestusväärne “Tšapajev ja Pustota”. See “Venemaa esimene zen-budistlik romaan” on samas ka raamat, mis kirjeldab väga teraselt 1990. aastate venelaste vaimset seisukorda. Impeeriumi kokkukukkumisele ei järgne midagi: tühjus, pustota, elu ei olegi elu, vaid mälu, mis koosneb kirevatest frgamentidest. Võib-olla sellest oligi tingitud romaani populaarsus – peategelase Pjotr Pustota mentaalne ebamäärasus, kes on romaanis kord kodusõja kangelane Petka, kord õnnetu hullumeelne Moskva vaimuhaiglas. See valmistas äratundmisrõõmu neile, kes tundsid ennast 1990. aastate Venemaal ebakindlana. Kogunenud mustus oli pinnale uhutud nagu peldikumutt Veera Pavlovna üheksandas unenäos, aga vaja oli edasi eksisteerida, kas või kusagil “oma südame Sise-Mongoolias” ellu jääda.
Ent aeg läks ja tuli “Generation P”, Petka asemele astus läbikukkunud poeet ja edukas copywriter Vavilen Tatarski. Tatarski tegutseb hilis-Jeltsini perioodil – putkamajanduse, altkäemaksu võtva miilitsa ja “katust” pakkuvate kaukaaslaste maailmas. Aga see on ka maailm, mida juhivad reklaamitegijad, kes on modelleerinud 3D animatsioonis kogu Venemaa valitsuse ning ärieliidi. Kuid nendegi võim libiseb käest, ja selle asemele astub Putini-aegsest Venemaa FSB kõikenägev silm.
2005. aastal ilmunud romaanis “Arvud” alguses laseb peategelase “katuse” – t‰et‰eeni vennaksed Isa ja Musa – maha familiaarne kapten Lebjadkin. Peategelane, arvude maagiasse uskuv pankur Stjopa kirjutab alla ühelauselisele memorandumile: “Mina, Mihhailov Stepan Arkadjevit‰, sain kõigest aru. Allkiri.”
On üsna usutav, et samale memorandumile kirjutavad alla ka copywriter’id Generation P-st. Sest juba järgmises Pelevini romaanis – “Libalooma pühas raamatus” – on FSB võim nii totaalne, et ilma kaasabita ei purska isegi mitte nafta. Selleks peab kõrge luureohvitser, tegelikult küll libahunt, võimalikult veenvalt ulguma kuu poole.
Kirjutasin nimme pikemalt Pelevinist, sest teda on kõige korralikumalt eesti keelde tõlgitud. See annab lootust, et eesti lugeja teda tunneb. Kuid peale selle esindab Pelevin kõrgkirjandust par exellence; seega on lootust, et tema romaane ei loeta vaid kultuurisitusatsiooni kirjeldusena. Kuid samas on hulk ilukirjandust, mida on hea lugeda just seetõttu, et saada aimu, “kuidas asjad käivad”.
Nii näiteks soovitan Julia Latõnina kriminaalromaane lugeda kõigil neil, keda huvitab Venemaa ärielu. Latõnina on ise sõltumatu majandusanalüütik ja tippajakirjanik, kes tunneb väga hästi oma eriala. Inimsuhete kujutamine jätab tal tugevasti soovida, kuid tema romaanid (näiteks “Hirvejaht”/Ohota na izjubrja, Moskva, 2005) kirjeldavad lausa pedantliku täpsusega seda, kuidas funktsioneerib näiteks üks edukas Siberis asuv metallurgiakombinaat – kuidas hiilitakse maksudest kõrvale, kui palju saab tööline palka, mismoodi tagatakse sotsiaalne heaolu, milline on läbisaamine kohaliku võimuga, kes saavad altkäemaksu, kuidas töötab tehase julgeolekuteenistus, mismoodi toimib offshore-firmade süsteem jne. Ja väga põnev on. Sest loo arenedes räägitakse lahti, kuidas toimivad sidemed kuritegeliku maailmaga, mis roll on FSB-l, kuidas oligarhid Moskvas oma huve kaitsevad ja kuritegelikud grupeeringud omavahel konkureerivad, kuidas käib reetmine, ülejooksmine, altkäemaksu andmine, kättemaks. See on väga üksikasjalik kirjeldus impeeriumi lagunemise järel tekkinud feodaalriikide kogumist, nende omavahelistest alluvussuhetest, feodaalriike juhtivatest vürstidest ja vürstikestest, ning vahenditest, mida need juhid kasutavad oma eesmärgi saavutamiseks. Ja sellise kirjeldusena haruldaselt põnev.
Keel loob pildi
Omaette teema nimetatud raamatutes on keel. Nii Latõnina kui Pelevini, Marinina või ka Eestis kõige loetavama vene kirjaniku, Boriss Akunini tänapäeva Venemaast rääkivad raamatud (näiteks mullu ilmunud Dostojevski-teemaline “F.M.”) lausa kubisevad uutest sõnadest ja mõistetest. Oligarhid ja narkomaanid, invaliidid ja copywriter’id – neil kõigil on oma subkultuur, kus kehtivad kindlad koodid.
Keel on kirjaniku jaoks üks käepärasemaid viise, et ühest või teisest subkultuurist luua adekvaatne pilt. Sest mida paremini sa teemat valdad, seda rohkem sind lugeja usub ja su teoseid ostab. Sealjuures on aga üsna loomulik, et “Rubljovka tähtsaima koputaja”, seltskonnadaam Oksana Robski elulõuendilt maha astunud uusrikkad on tunduvalt usutavamad kui japanist Akunini omad, kelle pärusmaaks jääb eeskätt 19. sajandi Venemaa kultuur. Ometi on mõlemad autorid üks osa tänasest Vene raamatuturust, ja Robski mõju on teatud ringkondades sedavõrd suur, et venekeelse Harper’s Bazaarile antud intervjuus peab nii mõnigi “mõistlik” Moskva seltskonnadaam oma kohuseks kinnitada: MINUL pole küll midagi ühist teadagi kelle teoste kangelannadega...
Ärgu mõistetagu valesti – ma ei pea ennast asjatundjaks “vene küsimuses”. Minu lugemus on üsna keskmine ja raamatud, millest rääkisin, saab enamasti kätte Tallinna raamatupoodide riiuleilt. Ometi märkan kerge jahmatusega, et tasapisi on minust saamas mingi kodukootud spetsialist uuema vene levikirjanduse alal. Asi on selles, et eestlased loevad originaalis vene ilukirjandust väga vähe, seda tõlgitakse väga vähe, ja ka siis on kirjastajad hirmul selle pärast, kuidas raamat müüb.
Muidugi, selles osas tasub olla hirmul alati, kuid mulle tundub küll, et tasuks oma kooliaegne vene keel kalevi alt välja võtta ja, hambad ristis, taas uuema aja vene kirjandust lugema hakata. Ennustan ette: mida aeg edasi, seda raskem on eestlasel aduda, mis tänasel Venemaal lõppude lõpuks toimub. Aga teada, mis Venemaal toimub, ju ometi võiks.
