Vene kassahitt šokeerib julmusega

Berliini ja Cannes’i festival loobusid Vene ajakirjanduse andmetel mängufilmi “Last 200” näitamisest, sest pidasid linateose sisu ja pildikeelt liiga julmaks.

 Filmidega “Vend 1” ja “Vend 2” Eestiski tuntuks saanud rezˇissöör Aleksei Balabanov tahtis teha karmi filmi Nõukogude Liidu lõpust. Välja tuli jõhker film armastuskolmnurgast, kus kõik on nii hullult nihestatud ja vägivaldne, et Moskvas pole olnud harv juhus, et filmi vaadanud naised on kinost välja jooksnud.

Jutt käib Venemaa aasta kõige oodatumast mängufilmist “Last 200” (“Gruz 200”). Kui kuidagi üritada filmi kirjeldada, siis vägivald on seal jõhkram kui “Pulp Fictionis”, kuid erinevalt Tarantino-filmistst on musta huumorit seejuures ainult näpuotsaga. “Last 200” tähistas Nõukogude ajal ning tähistab siiani Venemaal kirstu, millega tuuakse koju armeeteenistuses hukkunud nooruk. Kuna filmi tegevus toimub 1984. aasta teisel poolel, siis sel ajal tähendas “Last 200” tavaliselt Afganistanis hukkunut.

Kuid see ei ole sõjafilm. “Last 200” on filmis lihtsalt sümbol. Filmi ametlikus tutvustuses seisab nii: “NSVL. 1984. aasta. Nõukogude epohhi finaal. Provints. Pärast diskot kaob partei rajoonikomitee sekretäri tütar. Tunnistajaid pole. Süüdlasi ei leita. Samal õhtul toimub linnaäärses majas julm mõrv. Süüdlane – majaperemees. Mõlema juhtumi uurimine usaldatakse miilitsakapten Žurovile...”

Kuna film jõuab kindlasti ka Eesti videolevisse, siis pole mul mõtet kogu sisu ära rääkida. Aga hoiatuseks olgu siiski öeldud, et selle kohta, mida filmis tehakse noore naisega – rajoonikomitee sekretäri tütrega –, tõrgub käsi kirjutamast vägistamine. See on veel hullem. Filmi lõpus lamab see noor naine (superjulge, lausa hull ning seejuures hästi mängitud roll Agnija Kuznetsovalt, kellele kriitikud ennustavad suurt tulevikku) alasti Vene tööstuslinna rõvedas korteris, aheldatud käeraudadega voodi külge.

Mis on muutunud?

Noore naise kõrval voodis lamab tema juba roiskuma hakkav, Afganistanis hukkunud peigmehe laip ning tüdrukut käsu korras vägistanud ning seejärel tapetud joodiku laip. Voodi ees aga vedeleb mahalastud miilitsakapten Žurov... Tuba on kärbseid täis, köögis sööb miilitsa alkohoolikust ema rahulikult kompotti ning vaatab kontserti Kremli kongresside paleest.

Mitu tuntud Venemaa näitlejat, näiteks Jevgeni Mironov, loobus pärast stsenaariumi läbilugemist filmis osalemisest. Neile tundus film liiga jõhker. Filmi tegijad väidavad, et film põhineb reaalselt juhtunud sündmustel.

Režissöör Balabanov on öelnud, et tahtis filmiga näidata, mida totalitarism on inimestega teinud. Millisteks ta inimesed on muutnud – araks, ükskõikseks, teiste suhtes vägivaldseks, igasuguse usu kaotanuks. Selles mõttes on filmi üks võtmekohti kohe alguses toimuv dialoog endise vangi ning teadusliku kommunismi õppejõu vahel. Vang küsib, kas Jumal ja hing on olemas, ning saab vastuseks: ei ole kumbagi, on vaid mateeria ja teadus. “Kui Jumalat ei ole olemas, kas siis on teie arvates kõik lubatud?” küsib vang lõpuks. Kõik järgnev justkui tõestab ja vastab sellele küsimusele.

Filmi põhitegevus toimub väljamõeldud provintsilinnas, millel on sümboolne nimi – Leninsk. Vägisi tekib küsimus: kui palju erineb praegu ühe Vene kolkalinna elu Nõukogude-aegsest elust? Kui palju on inimesed ja nende mentaliteet muutunud?

Film

“Last 200”

(“Gruz 200”)

•• Režissöör: Aleksei Balabanov

•• Osades: Agnija Kuznetsova, Aleksei Polujan, Leonid Gromov, Aleksei Serebrjakov, Leonid Bitševin jt

•• Esilinastus juuni algul Sotsˇis festivalil Kinotavr