Meie arvame teadvat, et alasid Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini asustasid kunagi soomeugrilased. Neid on sealmail käputäite kaupa seniajani – kas või Tveri karjalaste või segase päritoluga meštšeralaste näol. Kuid enamik iidseid soome-ugri rahvaid on ajaloo tormides olematusse kadunud. Millal nad kadusid ja miks toimus keelevahetus? Krestomaatiline vene ajalooteadus, mida on toetanud ka ametlik arheoloogia, seletab asja lihtsalt. Veel vähemalt tuhande aasta eest elanud soome-ugri rahvad taandusid lõunast saabunud vene hõimude eest. Nad justkui haihtusid kuhugi Põhja-Venemaa avarustesse. Nüüd on see paradigma hakanud muutuma ja üha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soome-ugri alge põhjal.

„Üldtunnustatud arvamus on, et lõunarahvaste surve all põhja poole rännanud krivit-šid, vjatitšid ja teised vene hõimud surusid neil aladel elanud rahva koomale,” selgitab ajaloolasena Moskva riikliku ülikooli lõpetanud Sergei Mihhailov. Ta on üks meie teejuhte Fenno-Ugria asutuse korraldatud reisil läbi kunagiste merjalaste alade, mis on nüüdseks koondatud turismibrändi Zolotoje Koltso (Kuldne Rõngas) alla. Mihhailov ei tööta enam ajaloolasena, vaid on pühendunud giidiametile. „Raske on oma seisukohti järgides valitseva doktriiniga hakkama saada,” iseloomustab ta vene ajalooteaduse üldist olukorda. Mihhailov peab end vanausuliseks, seda olid ka tema esivanemad, kes elasid Meštšeramaal, mille sood ja metsad laiuvad Meštšera tasandiku nime all Vladimirist põhjas, Kljazma jõe taga.

Jumal Baba Jagaa

Merjalased on mõneti müütiline rahvas, kes olevat elanud Vene riigi kujunemise eel Moskva, Vladimiri, Jaroslavli ja Kostroma aladel ning hääbunud mõnesaja aastaga. Ei teata isegi, kas neid oli üks või mitu rahvarühma. Kuid neist on jäänud jälg 12. sajandi vene letopissidesse ehk kroonikatesse ja hulganisti kohanimesid. „Kõige püsivamad toponüümid on hüdronüümid ehk suurte jõgede ja järvede nimed,” selgitab Mihhailov, „nagu näiteks Volga.”  Osa ajaloolasi on veendunud, et merjalasi leidus Kostroma aladel veel 16. sajandilgi ja et just neilt pärinevad kunagised mütoloogiategelased, kes kolisid üle vene muinasjuttudesse – nagu Baba Jagaa, Surematu Kaštšei ja teised. „Nemad olid iidsed jumalad ja merjalaste suhtumine jumalatesse erines kardinaalselt vene hõimude omast. Neile olid jumalad mitte olendid, keda tuli karta, vaid abimehed, kellelt sai käia nõu küsimas. Valgevenes näiteks pole selliseid mütoloogilisi tegelasi nagu Baba Jagaa, kelle käest võis küsida, kellega abielluda,” arvab Mihhailov. Ja kunagiste merja alade vene domovoi, majavaim, on hea, kui vaid temaga sõbrustad. „Voroneži venelane on siiani hoopis teisest maailmast,” teab ta kinnitada, „põhjavene vaimud tulevad soome-ugri algest.”

Kui hõimud, kellest lõpuks kujunesid vene hõimud, liikusid lõunapoolsetest steppidest üha põhja poole, sattusid nad harjumatusse keskkonda: suhteliselt lagedalt ja avaralt maastikult kinniste metsade rüppe, Zalesjesse ehk Metsatagusesse. „Nad ei tundnud end seal koduselt, niisiis tuli appi võtta sealsete merjalaste tavad ja uskumused,” arvab Mihhailov. Arheoloog Pavel Travkin seisab vanavene perekonna muuseumis ja seletab meile, et elamu sissekäigu juures pidi alati olema mingi terav ese. Tal on seljas kaunis särk, mille vööl ripub eri otstarbega esemeid, nagu võti ja nuga, ning kaelas ehe, mis seob allmaailma ülemise maailmaga. Või vähemasti arvatakse siduvat. Travkin on arheoloog, kes on oma väljakaevamistel sattunud sellistele põhjapanevatele leidudele, et poolehoidjate seas kutsutakse teda kogunisti vene Schliemanniks. Ta kavala ja avala naeratusega kaunistatud tüüpilise vene intelligendi näo taga on varjul omamoodi kaval mõistus. Miks muidu hakkas Travkin 1990. aastatel vene kultuuri algseid jälgi otsima just väikelinnadest, mitte suurtest ja kuulsatest kunagistest vürstiriikide pealinnadest. Ühes neist leidis ta kalmed, mis vene arheolooge kui mitte vapustasid, siis vähemalt üllatasid.

Me oleme Pljosis, linnakeses, mille nimi isegi paljudele venelasele just palju ei ütle. See kena vaikne, 3000 elanikuga Volga-äärne linn on piirkonna tava kohaselt pika ajalooga. Möödunud aastal tähistati seal 600 aasta möödumist sellest, kui Moskva vürst Vassili I taastas kindluse. Kuid Pljosi kindlust on kroonika maininud juba 1141. aastal. Pole ka ime, et sinna kindlusi rajati: linn laiub uhketel Volga paremkalda küngastel, meie mõttes mägedel, kust avaneb vaade jõele kaugele üles- ja allavoolu.

Kõige kõrgemal neist küngastest hakkas Travkin koos koolilastest abilistega ehku peale muistsete elanike jälgi otsima. Nagu paljud noorema põlve vene arheoloogid, tegutses ta pärast kandidaadiväitekirja kaitsmist mitte mõne teadusliku institutsiooni raames, vaid omal käel. „Tahan olla sõltumatu,” ütleb ta napisõnaliselt, „Venemaal on väikeettevõtlusega tegelemine küll raske, kuid meie linnapea on arheoloogiast väga huvitatud.” Väikeettevõtluse all peab Travkin silmas muuseumi, mille ta on asutanud ning mida ise ka peab ja majandab. Linnapea aga on oluline, et kas või kaevamisluba saada. Venemaal on haritud arheoloogil põhimõtteliselt võimalik teha väljakaevamisi ka omal initsiatiivil ehk saada nn avatud leht, otkrõtõi list.

Sadu merjalaste kalme

Travkini entusiasm ja tarmukus viis sihile ja Pljosi mäe otsast kaevas ta kümmekonna aasta eest välja 600 kääbaskalmu ehk nagu ta ise nimetab – kurgaani. „See matusepaik on merjalastele tüüpiline,” kinnitab Travkin.

Kääbas oli keeruline ehitis, tõeline maja. Sellele ehitati puidust seinad ja katus, läänepoolne uks jäeti lahti. Muude esemete seas pandi kääpasse vibunoole ots, teravikuga allapoole – et oleks seos allmaailmaga ja et kadunuke ei hakkaks kummitamas käima. Lõpuks pandi kogu rajatis põlema, et laip ära põleks. Matusepaika ei olnud elavatel enam asja. „Marid ja udmurdid ei käi kalmistutel, nende arust on võigas, kui kadunukest häiritakse,” ütleb Travkin, kes on leidnud kääbastest ohtrasti potikilde ja muid esemeid, mille järgi ta dateerib leiu vanuseks 1200 kuni 1300 aastat.

Alla viieaastased lapsed maeti eraldi, sest neid peeti poolinimesteks. Kuid lapsi õpetati üsna samamoodi kui praegugi. Travkini muuseumis on üks varjualune, kus ta näitab laste mänguasjade rekonstruktsioone.

Tüdrukutel olid päevased ja öised nukud, poistel aga sõjariistad – küll puust, aga sellised, millega nüüdisaja lasteaeda küll sisse ei lastaks. Väikelaste lelud tehti kasetohust, mis on antiseptiline. Ei puudunud ka uisud.

„Maailm oli vertikaalne ja jagunes merjadel ülemiseks ja alumiseks maailmaks, millest alumine oli olulisem,” selgitab Travkin, kes on oma avastustest kirjutanud artikleid ja raamatuid. Üks neist kannab tõlgituna pealkirja „Muistse Vene provintsi paganlus. Väikelinn”. Selles tõestab ta mõnede varasemate uurijate oletust, et vanavene keskkonnas sakraalseks otstarbeks kasutatud esemed kandsid soome-ugri kultuuri elemente. Need kandusid üle vene varakristlikele atribuutidele – isegi kaelaristidele.

Segunenud usundid

12. sajandi keskel Vene vürstiriike ja Kiievit valitsenud vürst Andrei Bogoljubski kuulutas oma ühtse vürstiriigi kaitsjaks Jumalaema, kellest sai mongolieelse Vladimiri Venemaa kaitsja. Millest selline valik? Travkin ja tema mõttekaaslased oletavad, et Jumalaema kuju seostus hästi soome-ugri rahvastiku Taevase Esiema kultusega. Andrei kohandas riiklikul tasemel uudset kristlikku religiooni kohaliku polüteismiga ja seadis sisse Jumalaema kaitsmise püha, mida Bütsantsis ei tuntud.

„Mongolite-eelses Pljosis oli kristlik kirik ja nimelt Jumalaema kirik, mida tõendavad arheoloogilised leiud,” ütleb Travkin, „see asus kindlusest väljas, samal ajal oli aga kindluses allmaailma jumala Velesi pühamu.” Selles pühamus tegi Travkin 1996. aastal väljakaevamisi. Sealt on leitud isegi maokujuline ehe, mille ühel küljel on Jumalaema, teisel aga Velesi kujutis.

Travkini sõnul võib praegu kindlalt väita, et nõid ehk volhv täitis muistse Venemaa ristiusustamisel küllaltki olulist rolli. „Ühe väikese linna uuringud näitavad kujukalt, kui laialdaselt avaldus selle elaniku elus iidne vaimsus, millel üldjoontes põhineb ka nüüdisaegne vene kultuur,” võtab Travkin kokku, „kuid praegu teame me sellest vaid pinnapealselt.”

Pljos tähendab vene keeles laia vaikse vooluga kohta jões. Linnakese maastikku on nautinud ja maalinud paljud kuulsad vene kunstnikud, kellest kuulsaim, maalikunstnik Isaak Levitan elas seal aastatel 1888–1889. Või õigemini pidi sinna Moskva võimu eest pagema, sest oli juut. Nüüd tuleb Moskva võim aeg-ajalt ise kohale.

Parasjagu tähistab Pljosi linn oma 601. sünnipäeva, meie õnneks ja õnnetuseks. Õnneks, sest sel puhul on hiljaaegu avatud suurepärane plaaž. Ja õnnetuseks, sest algul kavandatud kohtumine linnapeaga jääb ära. Tal on tähtsamatki teha: linnakesse on suvatsenud külla sõita president Medvedev ise. Sellest annavad märku hulgalised kenades valgetes pidumundrites politseinikud ja viinamüügi keeld kuni õhtuni. Medvedevi visiit pole juhuslik. Sergei Mihhailov selgitab, et riigi juhtkond on mõistnud: Kiievi-Vene on läinud, nüüd tuleb rõhku panna Moskva-Vene iidsetele linnadele.

Isegi Stalin, kes usinalt linnanimesid muutis, jättis jõgede ja järvede nimed endiseks. Tema poolt Kalininiks ümber nimetatud ja nüüd jälle Tveri nime kandva linna ümbruses oli karjalaste maa. Neid elab seal seniajani, kümmekonna aasta eest loendati üle kümne tuhande karjalase.

Rahumeelne kooselu

Rostovi eelkäijaks oli merjalaste linnus, mis ulatub tagasi varjaagide aega 9. sajandisse. Küllap nemad panid järvele, mille kaldal seisab Rostovi kreml, nimeks Nero. Sellest järvest sai alguse Kirde-Venemaa ristimine. Kuid kogu Zalesjest on just Rostovis säilinud vanimad paganlikud uskumused. „Siin elas kaks religiooni teineteise kõrval rahumeelselt üsna pikka aega,” tõdeb noor energiline Rostovi kremli arheoloogiaosakonna juhataja Aleksei Karetnikov meile oma valdusi tutvustades.

Selle kooselu rahumeelne uurimine on Venemaal alles alanud. Veel 40 aasta eest oli teine lugu. Suzdali ja Tveri vahel põikame sisse väikesesse Gribanovo külla. Kohalik kodulooõpetaja Inna Kinjajeva räägib, et arheoloogid on ümbruskonnast leidnud hulganisti merjalastele viitavaid jälgi. 19. sajandi lõpul tegi seal väljakaevamisi kuulus vene arheoloog ja antropoloog Anatoli Bogdanov. „Osa leide vahetati 1915. aastal USA-ga indiaanlaste esemete vastu. Mis täpselt, pole teada,” ütleb Kinjajeva. Viimati kaevas seal 1960. aastate lõpus omal käel, nn avatud lehega arheoloog Jevgeni Dikov, kes leidis hulganisti kalmeid. „Seitsmekümnendatel aastatel anti need paigad üle kolhoosile, kes omakorda jagas nad datšadeks,” lausub Kinjajeva kurvalt kokkuvõtteks, „nüüd ei leia sealt enam midagi.”

Kuid Metsataguse-Venes on ohtrasti paiku, kust võib merjalaste kohta tõenäoliselt veel palju leida. Seda enam, et must, metsik, varandusküttide arheoloogia merjalaste asualasid ei ähvarda. „Neil polnud hõbedat-kulda,” kommenteerib Mihhailov napilt.